Pantanal ja Transpantaneira

664 päev,
Reisi algusest 73 798 km.


Ees ootab Pantanal.


Pantanali peetakse maailma suurimaks märgalaks pindalaga 140 - 195 tuh km2, mis ulatub kolme riiki, suurem osa on Brasiilias, ning serv ulatub Boliiviasse ja Paraguaisse. Pantanal kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse.  Alljärgnev kaart on samuti wikipediast.

Transpantaneira on Pantanali põhjapiirkonnas asuv tee, mille kohta ütleb wikipedia -
Transpantaneira, also known as MT-060, is a road that crosses the pantanal, in the state of Mato Grosso in Brazil. The road is a link between the city of Poconé and the place of Porto Jofre. It's 147 km long and crosses no less than 122 wooden bridges.

Tee pidi läbima Pantanali Poconest Corumbani, pikkuseks oli planeeritud 397 kilomeetrit, ehitamist alustati põhjast lõunasse, kuid plaanist loobuti, kui nelja aastaga oli jõutud valmis ehitada 147 kilomeetrit ja jõutud Porto Jofresse.

Tulemuseks oli Guinessi rekordite raamatusse kuuluv - "highway with the most bridges in the world".


Ja nii oligi. Kõigepealt oli suur puust värav, ja edasi viis lõuna suunas punane tolmav tee, kuna praegu ei sadanud. Viimased päevad olidki kuidagi kahtlaselt kuivad, hoolimata kuu aega tagasi alanud vihmaperioodist ja tee oli täiesti sõidetav, mis sest, et mõned lõigud olid treppi sõidetud.

Puust sillad olid välimuselt täiesti viisakad, ehkki mitte just uued. Mõned olid kobedamad ja mõned nägid välja kehvemad, aga kõik pidasid bussi ülesõidule vastu.


Üks esimesi - alguses ma pidasin bussi kinni ja jalutasin üle, et silla seisukorda ja tugevust lähemalt vaadata, aga pärast kümnendat peatust hakkas tunduma, et nii ei ole mõtet, ei jõuagi kohale. Ega kohalejõudmisega kiiret ka pole, aga kui iga silla kontollimise peale peale kulutada keskeltläbi 3 minutit, mille hulka kuulub auto kinnipidamine, üle silla edasi-tagasi jalutamine ja aeglane sillaületamine, siis lihtne matemaatika annab ajakuluks 3x122=366 minutit ehk 6 tundi ainult sillaületamistele. Pluss veel peaaegu 150 kilomeetrit teed. Ja parem juba pühendada rohkem aega teeäärse eluslooduse pildistamisele. Sild ei jookse kuhugi ega lenda minema, seda mainis juba vahva sõdur Švejk (see käis vist raudteejaamade kohta samuti). 








All ootasid alligaatorid, suud pärani.


Lahtised lauad pole ainus probleem, mõnes kohas hakkavad silma ilma peadeta naelad. Nüri otsaga küll, aga rehvi saab ikka puruks, kui otsa sõita. Ja püüa siis vahetada, kui alligaator kuklasse hingab.








Alligaatori jäänused teel.




Veel kellegi jäänused. Ma ei hakanud lähemalt uurima, keda siin parasjagu söödi, sest ümberringi leviv lõhn polnud just suurem asi, kui ennast viisakalt väljendada.  


Kapibaara.




See on juba Porto Jofre, ja tee sai siin otsa. 

Vasakul ei ole mitte karjamaa, vaid hotelli lennuväli. Lennuki maandumise ja õhkutõusmise ajaks aetakse lehmad korraks eemale. Teisel pool asub kämping. Ma olen järjekordselt ainus külastaja.





Varjuline peatuspaik mangopuu varjus. Mangod olid enamuses täiesti küpsed, ainult käe väljasirutamise vaev.

Puu otsas hakkasid silma kaks Hyacinth Macawd.




Järgmine külaline käis mitmeid kordi vastu küljepeeglit koputamas.


Päikeseloojang. Ma lootsin, et nüüd läheb veidi jahedamaks, aga ei midagi.


Väljas oli sooja mingi 35 kraadi, ja võib-olla rohkemgi, nii et esimese hooga tuli pähe mõte magada väljas, võrkkiiges. Postid olid olemas, kuhu külge võrkkiik siduda ja katus oli pea kohal, sest kunagi ei tea, millal jälle ülalt vett tulema hakkab ja lamp oli laes, et enne magama jäämist saaks midagi kasulikku lugeda, nii et esmapilgul olme missugune. Maapind oli paksult väikeseid sipelgaid täis, aga need ei olnud väga agressiivsed.

Pimeduse saabudes pandi elektrigeneraator tööle, ja siis läks elu edasi, valguse peale lendas kohale hulgem näljaseid sääski (nagu neid enne vähe oleks olnud) ja muid suuremaid tiivulisi putukaid. Sääsevõrk pidi aitama, aga millegipärast olid lühikese ajaga võrgu mõlemad pooled sääskedega kaetud. Otsisin välja Aafrikast ostetud kõikvõimalikud sääsetõrjevahendid, aerosoolid ja kreemi aga suurt abi neist ei olnud. Aerosoolil oli peal reklaamihõnguline kiri "Peaceful Sleep", ja et kui nahale pihustada, siis kaitseb kuni 8 tundi, ja Aafrikas oligi abi, aga siin see ei mõjunud. St. nahale piserdamine ei mõjunud. Kui sihtisid sääske ja lasid talle deodoranti otse silma, siis võttis sääse paari sekundi jooksul maha, ainult et seda protsessi ei saa kuidagi "Peaceful sleep" nimetada, kahjuks.

Igatahes pärast pooletunnilist võitlust vaheldumisi valges ja pimedas loobusin seekord väljas magamisest, kloppisin võrgu sääskedest ja muudest suurematest ja väiksematest putukatest puhtaks ja riputasin bussis magamisaseme kohale, nagu ta oli olnud enamus aega Aafrikas reisides. Ja servad korralikult madratsi alla. Küljeuksed ja tagaluugi jätsin muidugi pärani, et värske õhk ringi liiguks. Ning siis tuli järjekordselt meelde, et sisse magamisaseme kohale on vaja paar väikest ja vaikset ventilaatorit osta.
  

Vahetult enne päikesetõusu.

Õhk on niivõrd niiske, et kõik õhtul pestud ja kuivama pandud riided olid ikka märjad.


Veel üks Macaw oma koduses keskkonnas.


Transpantaneira enne järjekordset suuremat vihmasadu, sest praegu on ikkagi vihmaperiood.

"This is Brazil !"