Atacama

05.06.2013 kuni 09.06.2013
Teekond: Altamira – Agua Verde – Antofagasta – Calama – San Pedro de Atacama – Calama (831 km).


Avarus. Midagi samasugust, nagu Patagoonias, kus on võimalik vaadata kümnete kilomeetrite kaugusele. Ja midagi on siiski erinev, siin puudub Patagooniale omane tuul.








Vahepeal on mõned jäljed inimasustusest. Altamira, kunagi oli siin raudteejaam.




Otse põhja suunas, tee on nagu joonlauaga tõmmatud, ja vastu ei tule ühtegi sõidukit. Mõned lõigud on tolmused ja mõned on VÄGA tolmused, nagu oleks 5-10 sentimeetri paksuselt tsemenditolmu teele puistatud. Aga muidu on tee ok, kui igale poole roniv tolm välja arvata. 


Järjekordne mahajäetud kaevandus kõrbes.


Korraks tagasi Panamericanal.


75 kilomeetrit enne Antofagastat on Panamericana kõrval kõrbes suuremat sorti skulptuur, 11 meetri kõrgune Mano Del Desierto.




Enne Antofagastat on suure tee ääres tööstusrajoon.


Antofagasta. Parque Cultural Huanchaca – endine hõbedatööstus, mis avati 1892 aastal, ja kuulus kunagi Boliiviale.


Kompleksi territooriumil on huvitav muuseum, väljapanekuid on nii hõbedakaevandamise ajaloost kui ka astronoomiast.




Kuna Atacama kõrb sarnaneb looduselt väga Marsile, siis on NASA katsetanud siin oma marsikulgurit.




Sõiduki tagumises osas on juhtimispaneel. Lihtne ja loogiline – on RUN ja STOP ja muidugi on RESET. Igal korralikul seadmel peab olema RESET, iseasi, kes seda Marsil vajutama hakkab. 






Military Chapel of Our Lady of Carmen - Endine hõbedatööstuse masinaruum.










Peatun kaks ööd Calamas, 2200 meetri kõrgusel, ja seejärel edasi San Pedro de Atacama poole.


Tee läheb laugjalt ülesmäge.


Atacama Desert.


Cordillera de la Sal – mägine piirkond enne San Pedro de Atacama asulat.


Kogu Atacama regioon peaks olema üks kõige kuivemaid paiku planeedil, aga kui ma taevast vaatan, siis sealt vaatab rõõmsalt vastu vihmapilv. Ma ei oska sellele tumehallile moodustisele muud nime leida.

Vahepeal peatub läheduses väikebuss turistidega, ja kohalikult giidilt saan teada, et mul on võimalus olla siin täiesti harukordsel ajal ja näha vihmapilvi, ning veebruaris oli siin korralik sadu, nii et kogu tee ujus. Eks ta ole. Ma ise lootsin, et siin on selge taevas ja päike on väljas.






Öösel tuleb sahmakas vihma, aga järgmisel hommikul oli jälle taevas sinine.




San Pedro de Atacama kirik (1577).


Ja linna peatänav. 


Keskväljakul on tänavakohvikud, tänavatel on valdavalt turistid.

Linnast kolme kilomeetri kaugusel on mäeküljel 700 aastase Pukara de Quitori kindluse varemed.












Ja muidugi kuulus Valley de la Luna – ehk siis järjekordne kuumaastik. Sarnaneb väga hetkeliselt külmunud tormisele merele.












Licancaburi vulkaan.


Sõidan pärast pimeduse saabumist tagasi Calamasse.

Jätkub….