Chanarcillo ja muud kohad

31.05.2013 kuni 04.06.2013.

Teekond: Vallenar – Chanarcillo – Copiapo – Copiapo Valley (Iglesia Colorada) – Bahia Inglesa – Caldera – Copiapo – Inca de Oro – Diego de Almago – Chanaral – Diego de Almago – Portal del Inca – El Salvador – Diego del Almago – Altamira


Vallenar. Ja pimedas leitud Petrobrasi tankla. Ehk siis täiesti ok ööbimispaik, suurest maanteest veidi eemal, nii et liikusmüra ei häirinud. Ja muu olme oli täiesti rahuldav, st duširuumid ja autojuhtide söökla.




Atacama regioon ehk siis III Región de Atacama , üks Tšiili viieteistkümnest regioonist.


Wikipedia kaart. Õigesti on kirjutatud, et enamus regioonist on kõrb ehk desert.


Kivikõrb, kivide vahel üksikud kaktused.

'


Kõrvalisematel teedel.


Chanarcillo.

19 mail 1832 aastal avastati siit hõbedat ja Chanarcillo hõbedakaevandus oli vahepeal maailma suuruselt kolmas hõbedakaevandus. 1862 aastal ehitati siiani Tšiili esimene raudtee, ühendamaks hõbedakaevandust Caldera sadamalinnaga.


Aeg oli teinud oma töö, aga mõned müürid olid ikka veel püsti.




Kaugemal on üks müüriga ümbritsetud ruudukujuline maalapp. Surnuaed. Ainus ehitus, mis on säilnud.




Chanarcillo huvitavast ajaloost ja “hõbedapalavikust” on pikemalt kirjutatud hispaaniakeelses wikipedias http://es.wikipedia.org/wiki/Cha%C3%B1arcillo (google aitab tõlkida!).

Aga turiste siin ei ole, mitte kedagi ei ole, ei ühtegi autot ega inimest, koht on täiesti tühi. Panamericanal on ainult lakooniline silt “Chanarcillo”.




Veel üks ööbimispaik.




Copiapo Valley – org on kaetud viinamarjaistandustega.




Akvedukt ehitati 1890 aastal ja oli kasutusel kuni 1928 aastani. Ainus omataoline Tšiilis.






Veel üks kõrvaltee.


Bahia Inglesa. Ja jälle ookeani ääres.




Hommikul enne starti tundub, et üks esimene rehv kaotab õhku. Mis tähendab, et külastan suure tee ääres olevat rehviparandust, rehvist leitakse imepisike auk, mis saab endale peale (täpsemalt öeldes sissepoole) korraliku paiga ja poole tunni pärast on kõik jälle ok. Mul on omal samuti rehviparandusvahendite komplekt olemas, aga teeäärsetes töökodades käib asi ikka kiiremini, nad on ju igapäevaselt selle töö peal.


Veel üks huvitav märgistus keset mägismaad – sebra??


Kaudselt võibki öelda, et sebra, sest siin ristub maantee ajaloolise Inkade teega.


Ja ka teises linnas on Camino del Inca ristumiskohast tehtud vaatamisväärsus koos parklaga.










Ma tahtsin külastada El Salvadori kaevanduslinna, mis on väga omapärase planeeringuga.


Vana-Rooma sõdalase kiivrit meenutav El Salvadori pilt Wikipediast. Link


Vaade linnale lähimalt mäelt.


Praegu käib siin elu.

Vahepeal juba otsustati, et kaevandus suletakse 2011 aastal, sest tegemist on Codelco kõige väiksema vasekaevandusega, millel on kõige suuremad kulud, aga sulgemine lükati 15-20 aastat edasi. Kuna linn on siin ainult tänu kaevandusele, siis kaevanduse sulgemisel tekib väga tõenäoliselt siia veel üks “Ghost Town”.


Õhtupäike kusagil Tšiilis (Diego de Almago ja Altamira vahel). Ma püüan edaspidi vältida mööda ookeani rannikut kulgevat Panamericanat, sest aeg on hakata ennast kõrgustega harjutama. Alguses 2000, ja siis vahepeal jälle üle 3 tuhande meetri ja siis magama jälle kahe tuhande peale.

Aklimatiseerumine on ikkagi väga individuaalne, ei saa ju süüdimatult sõita peaaegu 4000 meetri kõrgusele, või veel kõrgemale, et “äkki on kõik ok ja ei juhtu mitte midagi”. Kindlasti on neid, kellel läheb kõrgustega harjumine lihtsamalt, aga mul võtab see rohkem aega.
 
Ette rutates võib öelda, et Tšiili-Boliivia piiripunkt Tambo Quemado asus üle 4700 meetri merepinnast. Aga sellest kõigest juba järgmistes postitustes.