Edasi ülespoole.

Tervitused kõigile, kes on palavatel suvepäevadel järjekindlalt siit blogist uuemaid reisimuljeid otsimas käinud.  Valparaiso postitus oli ju üle 40 päeva tagasi, ja nüüd on viimane aeg vahepealsed juhtumised kirja panna.

29-30 mai 2013.
Teekond: Valparaiso - Vina del Mar – Zapallar – La Serena – Reserva National Penguina de Humbolt – Vallenar


Veel üks jäädvustus Valparaisost.


Lahkusin, ja hakkasin sõitma ülespoole mööda rannikuäärset teed, mis oli veel eile poolenisti veega kaetud. Ja ega eriti kaugele ei jõudnudki, Valparaiso läks märkamatult üle Vina dela Mar-i nimeliseks linnaks, liiklus oli parasjagu tihe (aeglane) ja oligi õhtu käes ja aeg peatuspaika vaatama hakata.


Varjuline ööbimiskoht enne Zapallarit. Ja üle mitme päeva oli järgmine hommik päikeseline. Sõida või tagasi pilte tegema, oli esimene mõte.


Mööda Panamericanat ülespoole, põhja suunas.




Vaikse ookeani rannikul tuulepuudust vist ei ole, sest mitmes kohas hakkab silma tuuleparke. Ja Tšiilis ei ole veel ühtegi tuumaelektrijaama, kuna maavärinateoht on piisavalt suur.


Kiirtee läheb läbi linna.




Ja üle mägede tagasi sisemaale.


Keeran jälle kõrvalteele, mis peaks kaardi järgi viima järgmise rahvuspargini, sinna on 50 kilomeetrit.

Humboldt Penguins National Reserve on asutatud 1990 aastal. Humbolti pingviinid elavad Vaikse Ookeani rannikulähedastel saartel Tšiilis ja Peruus, ning neid on alles erinevatel andmetel ainult 12000 paari (http://www.penguins.cl/humboldt-penguins.htm), Wikipedia andmetel on arv veelgi väiksem (3000-12000 isendit http://en.wikipedia.org/wiki/Humboldt_Penguin).

Järgmisel hommikul jõuan Punta de Chorosi nimelisse külasse.


Peatänav.

Ja kõrvaltänav viib sadamasse, st läheb õiges suunas. Tänav tähendab sadama suunas kulgevaid liivaseid radasid.


Sadams on vaikus. Täielik.


Sildi järgi on see õige koht, uks on kõvasti kinni, ja väliste tundemärkide järgi pole seda ammu avatud. Aga kohalikelt saab lisainfot, et pingviine ja muid loomi-linde saab sõita vaatama, kui koguneb paaditäis rahvast, see on siis 10-12 külastajat. Ja et tuleb lihtsalt oodata.

See on hea uudis. Ja et väga tõenäoliselt läheb reisiks suurema paadiga, mitte sellisega. Esmapilgul tundub, et oodata tuleks vähemalt nädal, aga pikapeale ilmub sadamasse veel turisti välimusega rahvast.

Lõpuks saabub suurem paat. Kuskilt autokastist leitakse päästevestid ja lähebki sõiduks.


Sõit läheb otse ookeanile, ja ees ei paista alguses mingei pingviinisaari.






Isla Damas.




Kaugemal kaljudel on kormoranid ja pelikanid, aga pingviine ei ole. Tegelikult on nii, et pingviinid on leitavad lõhna järgi, ja vastavat lõhna sellel saarel ei ole. Nii et pole mõtet otsidagi. Tunni aja pärast läheme tagasi paati, ja sõit jätkub kõrvalsaare suunas.









Isla Choros. Ja kaugelt on näha, et kaldal liiguvad mõned pingviinid. Ühes kohas on kuus ja veidi kaugemal veel kuus. Nii et ka siin ei ole praegu hooaeg. Lähemale ei sõideta ja maabumine ei ole siin saarel ette nähtud.


Sõidame veel saart ümbritsevate kaljude vahel, ja siis liigume jälle kalda suunas, reis kestis kokku 4 tundi.

Ja maikuu lõpp ei ole tõepoolest kõige parem aeg pingviinide vaatluseks, aga see eest olid siin veel vaalad ja merelõvid ja hulgem kormorane ja muid linde. Pildid on muidugi jälle valdavalt hallid, sest kogu ookeani äär on udune ja niiske.


Sisemaal läheb taevas õhtu eel värvilisemaks. Õhtune Tšiili, kuskil Carrizalillo ja Domeyko vahel.
Jätkub...