Saturday, October 5, 2013
Kaieteur Falls
959 päev,
Reisi algusest 105 957 km,
Guyana.
226 meetri kõrgune Kaieteuri juga asub Guyana keskosas Potaro jõel, ja ta on Guyana üks olulisemaid vaatamisväärsusi. Joa külastamine eeldab kõigepealt Georgetownist tunniajalist lennukisõitu, alternatiiv on matkata mitu päeva läbi puutumatu vihmametsa, ja sõita vahepeal paadiga mööda jõge, sest joani ei vii ühtegi teed.
Esimene vaade joale vahetult enne maandumist.
Stardipäeva hommikul oli taevas parasjagu pilvine, ja kõik märgid ennustasid vihma. Korraldajate sõnul tavaline vihm külastust ära ei jäta, aga lennukiaknast väljavaade pole ju suurem asi.
Kaheksakohaline lennuk on ikka väike ja kitsas, istu nagu "sapakas", ehkki istmeid on kaheksale reisijale ja kahele piloodile. Esimene pool tundi peale starti oli kõik ümberringi pilvine, aga hiljem tuli nähtavale roheline maapind.
Guyana vihmametsa mitmekümnemeetrised puud lennukilt vaadatuna, paljast maad ei ole peaaegu kusagilt näha.
Nagu brokoli kapsas, ainult et see roheline väli ulatus kuni silmapiirini.
Seejärel läheb maapind järjest mägisemaks.
Kaieteur Falls Airport
Joa juurde saab läbi metsa.
Teerada.
Giidi sõnul on praegu veevaene aeg. Aga vaatepilt on muljetavaldav, ma olin varem pilte näinud, aga tegelikkus on ikka hoopis teine.
Igasugused piirded puuduvad.
All, rohkem kui kahesaja meetri sügavusel voolab jõgi.
Kohustuslik foto.
Kohapeal saab olla kaks tundi, aeg liigub väga kiiresti. Seejärel uuesti lennukisse, ja lennatakse madalal jõe kohal piki kanjonit.
Kokkuvõtteks võib öelda, et väga ilus ja võimas, mitte küll nii võimas, ja suur nagu Iguazu või Victoria, aga Kaieteur on juga, mis väärib külastamist.
Lisalugemist:
http://en.wikipedia.org/wiki/Kaieteur_Falls
http://www.worldwaterfalldatabase.com/top-100-waterfalls-list/10/
Edasi jälle viisateemal, sest nii nagu Guyana, vajab viisat ka järgmine külastatav riik – Suriname. Viisat pidi olema võimalik taotleda Brüsselis, aga peale selle on Surinamel saatkonnad ka kõrvalriikides, sealhulgas ka Guyanas. Niipalju oli mul juba varem välja uuritud, et viisat peaks saama probleemideta. Isegi samal päeval või siis järgmiseks päevaks. Aga uuem info oli see, et alates 2011 aasta novembrist on mitmete riikide kodanikel võimalik omale taotleda “Tourist Card”, mille maksumus on 25 USD, ja nende riikide nimekirja kuulub ka Eesti.
“Tourist Cardi” taotlemiseks oli vaja kehtivat passi, passi pildiga lehe koopiat, ning Guyana viisa ja sisenemistempiga lehe koopiat. St vahepeal tuli leida linna pealt koopiateenust pakkuv firma, aga neid õnneks jätkus.
Kogu protsess käis üldiselt kiiresti, peale vajalike koopiate tegemist tuli väljas puuvarjus oodata, et lõunaaeg läbi saaks, ja pärast seda läks alla poole tunni, ja siis oli “Tourist Card” olemas. Passipilte polnud vaja, ja mingeid ankeete polnud samuti vaja täita.
Niipalju lisainfoks, et ooteruumi seinal oli silt, mis teatas, et viisa eest ei saa maksta Guyana dollaritega. Ja et vastu ei võeta 1 ja 100 USD kupüüre, ning rebenenud ja scotch teibiga paigatud raha.
Mulle tuli jälle meelde Aafrika, kus kõik soovisid saada täiesti uut ja siledat, ilma ühegi kortsuta raha, aga tagasi sai alati kortsus ja teibiga parandatud dollareid, kehtis lihtsalt põhimõte et “võta või jäta”, paremat ei ole, kui see ei sobi, siis muud pole kuskilt võtta. Hea seegi, et Zimbabwes sai kõik kortsus rahatähed jälle käiku anda, seal nad nii virinad ei olnud. Kvantiteet on ju oluline.
Georgetowni tänavapilt.
Veel üks huvitav kolmerattaline. Kuidagi tuttav tuli ette.
Lihgthouse. Tuletorn on ehitatud 1830 aastal, aga sinna üles ronida ei olnud võimalik, sest parasjagu käisid restaureerimistööd. Kahju. Kindlasti oleks kõrgelt linnale hea vaade.
Ja kaldapealne. Paremal on Atlandi ookean.
Jätkub.
Asukoht
Kaieteur Falls, Guyana
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
2 comments:
Muljetavaldav. Victoria joaga ehk tõesti võrrelda ei saa, aga samas jällegi see vihmamets seal ümber. Eks igal joal ole omad plussid.
Vihmamets ja mäed teevad koha eriliseks. Ja vihmaperioodil on kindlasti võimsam vaade.
Post a Comment