Sunday, October 13, 2013
Suriname
05.10.2013 – 06.10.2013
Teekond: Georgetown – Moleson Creek – Paramaribo (446 km).
Suriname (kunagise nimega Dutch Guyana) on Lõuna-Ameerika kõige väiksem iseseisev riik, pindala on 165.000 km/2, ja elanikke on u 556.000. Riigil on maismaapiir Guyana, Brasiilia ja Prantsuse Gujaanaga, kuid Suriname ja Brasiilia vahel ei eksisteeri ühtegi teed, ainus võimalus on sõita kas läbi Guyana või Prantsuse Gujaana. Kõigis kolme riigi kohta saab öelda, et "One Road In, One Road Out".
Selguse mõttes üks kaart ka.
View Larger Map
Guyana. Moleson Creek on piirilinn. Väike. Pühapäeva hommikul kell 7 piirile jõudes küsis kohalik liikluskorralaja esimese asjana Suriname liikuskindlustuse olemasolu. Ja alles seejärel viitas politseihoone poole, et pargi sinna ette ja registreeri ennast riigist välja. Politsei küsis samuti Suriname kindlustuse olemasolu, seejärel kontrollis auto ajutist sissevedu, et ega väljaveo tähtaeg pole üle aja läinud, ja kirjutas midagi kaustikusse. Kokku kaks minutit.
Kahte riiki eraldab Courantyne River, silda ei ole, ja kogu liiklus käib praamiga. Praam, ehk Canawaima Ferry käib üldjuhul kaks korda päevas, mõnikord üks kord päevas ja mõni päev ei käi üldse. Näiteks laupäev oligi praamivaba päev.
Praamipiletite müük käis kõigile ühisest pikast järjekorrast. Reisija pilet pidi maksma 10 USD ja seda võis maksta nii dollarites kui ka kohalikus Guyana rahas, aga autode kohta mingit hinnakirja kuskil seinal ei olnud. Andsin oma eestikeelse auto registreerimistunnistuse luugist sisse, rõhutasin, et mul on vaja ühe otsa piletit, mitte edasi-tagasi, ja küsimuse peale, et “How much?”, kadus ametnik dokumendiga taharuumi, ja minuti pärast naastes teatas, et auto ülevedu on 20 USD. Nii et täiesti ok.
Seejärel läks veel oma tund, kuni praam jõudis kohale ja autodel lubati peale sõita.
Kõigepealt sõidukid.
Ja siis jalakäijad
Vasakul Guyana ja paremal Suriname lipp.
Courantyne River.
Teisel pool, vahetult enne maabumist.
Suriname piir.
Siin on kaks järjekorda, üks on Guyana kodanikele, ning teine, lühem on Suriname kodanikele ja autojuhtidele. Väljas on paras troopika, kuum ja niiske, aga sees on õnneks konditsioneer. Vormistus käib kiiresti, Georgetownist saadud “Tourist Card” saab templi, ja kõrvalruumis vormistatakse kiiresti auto sissevedu üheks kuuks, mingeid koopiaid auto passist ega juhilubadest pole vaja. Seejärel tuleb järgmine ametnik korraks autot vaatama, ja ongi kogu vormistus. Kiire ja asjalik.
Ning ka siin riigis on vasakpoolne liiklus, koloniaalaja pärand, sest kõigepealt oli Suriname inglise koloonia. http://en.wikipedia.org/wiki/Suriname
Ja piiripunkt kaugemalt.
Teeolud on normaalsed.
Teel on üks kontrollpost, panen juba kõik dokumendid valmis, aga vaadatakse ainult auto numbrit ja juhi passiandmed lähevad kirja, ja rohkem pole mingeid küsimusi.
Paramaribo. President Palace.
Paramaribo on Suriname pealinn, ja ühtlasi kõige suurem linn. Linn on asutatud 1613 hollandi kaupmeeste poolt, ja Paramaribo vanalinn kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse.
St.Peter and Paul Cathedral. Üks Lõuna-Ameerika kõrgeimaid puitehitisi.
Dutch Reformed Church, ehitatud 1833
Postkontor.
Parbo on mitteametlik lühend Paramaribost
Monument Korea sõjas osalenud Suriname veteranidele.
Postkast.
Fort Zeelandia, praegu on siin muuseum.
10 oktoober on Maroon Day, ja see päev on alates 2011 aastast riigipüha. Maroonid on endised orjad, kes põgenesid sisemaale ja lõid seal oma asundused. Aastasadu tagasi oli lihtsam tuua Aafrikast uusi, kui hakata põgenikke mööda džunglit taga otsima. http://en.wikipedia.org/wiki/Maroon_(people)#French_Guiana_and_Suriname.
Independence Square. Õhtuse kontserdi esinejad olid paljudest erinevatest rahvusgruppidest, mitte ainult Aafrikast.
Edasi juba pildid
Jätkub…
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
2 comments:
Kas linnapildis turiste ka silmab?
Tere Herbert,
Ikka on, ja valdavalt Hollandist, neil siin hea puhata, keeleprobleem puudub. Tänaval hakkavad valged kaugelt silma.
Post a Comment