Transamazonica, 3 ja 4 päev.

27.10.2013
Teekond: Medicilandia – Uruara – Placas – Ruropolis –  Divinopolis (316 km).

Hommikul on taevas selge, helesinine, ja mitte ühtegi pilve ei ole veel näha. Ja mis peamine, maapind on jälle kuiv.





Tankla hommikuvalguses. Kohvik-baar-söögilett on juba avatud, sealt saab värsket pirukat ja kohvi enne teeleminekut.




Siin on see eelmisel õhtul leitud koht, kuhu oleks esialgu jäänud ööbima, isegi rattajäljed on veel näha.


Edasi saab ilus hommik otsa, ja taevas läheb jälle pilve.


Kahel pool teed peaks olema läbipääsmatu vihmamets, aga tegelikkus on hoopis teistsugune, lagedat maad on hoopis rohkem näha, kui metsa.






Jälle mäest alla, üle silla, mäest üles, mäest alla, üle järgmise silla, jälle üles, ja nii tundide kaupa. Kuiva ilmaga pole mingit muret, aga libedaga oleks siin hoopis teine asi.


Ilm läheb veel soojemaks, ja tee hakkab tolmama, kaugemal hakkab silma mingi sõiduk, keset teed.


Haagis.


Järgmise sõidukiga on samuti midagi juhtunud, ja täpselt keset teed.




Valge värv ei taha enam eriti välja paista, auto küljed lähevad iga päevaga järjest rohkem punakamaks.




Ka siin on tolm. Kõikjal.








Mäest alla, ja mäest üles, ja jälle mäest alla, ja jälle üles.






Ja kohe tuleb uus sahmakas tolmu.








Ja vahepel on mitmed lõigud mittetolmavat teed.




Tüüpiline vaatepilt, mida ei taha eriti pildistada. Ma saaks veel aru, kui metsa võetakse maha, aga lihtsalt põletada?






Esialgset teed on plaanis laiendada, ja mitmetes kohtades on pooleldi valmis sillad, aga tee ehitusega pole siiamaani veel jõutud.


Viimane tolmune pilt.

Edasi juhtub nii, et väike SONY HX20V kaamera keeldub töötamast, tolm on teinud oma töö, ja kaamera objektiiv liigub edasi-tagasi ainult paar millimeetrit. Aparaat on tavaliselt kõrvalistmel, et oleks kohe käepärast, kui midagi huvitavat silma hakkab, ja t-särgiga kinni kaetud, et tolm ligi ei pääseks, aga seekord sai tolm ajutise võidu. Hea seegi, et üks varasem SONY mudel on samuti kaasas, aga väljaotsimine jääb õhtuks.
 
Vahetult enne päikeseloojangut leian järgmise väiksema küla, ja siin saab tankla kõrval magada. Taevas on paksus pilves, ilm on eriti lämbe, ja päev lõppebki sajuga. Vihma kallab öö otsa, ja väljas on palju mõistlikum temperatuur, nii 25 kraadi.

Tänase päevaga sai edasi üle 300 kilomeetri, ning pool teed on nüüdseks läbitud. Humaitani on jäänud veel 1000 kilomeetrit. Kõik on suhteline, ja ei saa õelda, et kas seda on palju või vähe. Sama palju, kui Moskvasse, aga vähem, kui Berliini. Ainult et tee on hoopis teisest kategooriast, ja kõik edasine sõltub ilmast ja ainult ilmast.

Kui ei saja, siis läheb veel kolm-neli päeva.

Kolmanda päeva GPS-i jälg


28.10.2013 4 päev
Teekond: Divinopolis - Itaituba ja veel sadakond kilomeetrit, kokku 267 km

Hommikul enam ei saja, aga kell 7 pole veel nii kuiv, et võiks teele asuda. Taevas on jätkuvalt pilvine, ja ilma ennustamiseks pole vaja selgeltnägijat.


Tolmukihist on saanud ühtlane porikiht, ja tee on parasjagu libe.




Vähem kui tunni pärast on kõik jälle kuiv.







Rio Tapajos, veel üks jõeületus vahetult enne Itaituba linna.

Itaitubas on võimalus söögi- ja veevarusid täiendada, ikkagi 100 tuhande elanikuga väikelinn. 




Siis lõpeb asfalt, ja Itaitubast edasi on tee praktiliselt tühi. Liiklus peaaegu puudub, ja siin pole enam jälgegi teedeehitusest.

Lause Wikipediast: The road has been left untouched however at points further west of Itaituba, at times narrowing to roughly 2 meters wide.


Edasi läheb tee läbi rahvuspargi.






Seejärel hakkab jälle sadama, ja pori kleepub paarisentimeetrise kihina rataste ümber.






Hea seegi, et tee kõrval oli üks laiem ja horisontaalsem koht, kus saab kinni pidada, ja oodata, kuni vihm lõpeb. Ja veel tuleb oodata, kuni tee kuivab. Teel on ainult kahesentimeetrine mudakiht, kuidagi imelik on selle pärast oodata, aga kui ikka oled ise näinud, kuidas auto vajub sirgel teel kraavi, siis pole muud, kui ootad tee kuivamist.

Mul pole mingit tahtmist siia ööbima jääda, kasvõi sellepärast, et ma olen Itaitubast vaevalt 100 km edasi saanud, ja teiseks on siinne piirkond täiesti metsik, puutumata loodus, kui tee välja arvata. Koos kõigi siia juurde kuuluvate loomadega, kaasa arvatud onca, ehk siis jaaguar. Autos magada on muidugi tunduvalt turvalisem kui telgis, aga pimedas pole eriti tark tegu nina välja pista. 


Ootan. Vihm jääb hõredamaks. Ootan. Ootan.

Ega midagi muud ise ka teha ei saa. Ok, tegelikult saab, see tähendab, et saaks ketid alla panna, ja siis aeglaselt edasi liikuda. Ikka mitu head pikka päeva läheks, sest Humaitani on veel üle 800 kilomeetri, ja tee täpne seisukord on teadmata. Eelnev kuudepikkune kodutöö googli otsinguga andis igasuguseid tulemusi, mis jäid valdavalt kahe äärmuse vahele, ühes otsas on “exellent” ja teises otsas on “not exist any more”.
Kõige levinum ja kõige ümmargusem jutt oli tavaliselt, et kuiva ilmaga saab sõita, ja vihmaga on tee halb, aga see oli niigi teada.

Pikapeale jääb vihm üle, ja tee kuivab siin soojas kliimas kiiresti. Aga ikkagi tuleb veel oodata, enne kui saab liikuma hakata.

Ootan veel, ja siis hakkan sõitma. Alguses nii 10 km tunnis, ja edasi juba poole kiiremalt.


Loodus on muidugi fantastiliselt lahe ja roheline.


Rattajälgedes on lihtne sõita, aga üle pika aja tuleb vastu suurem veok, ja kõrvale keerates juhtub jälle, et jätad auto seisma, ja auto hakkab vaikselt kraavi poole vajuma. Igatages olukord laheneb, ja saame üksteiset mööda. 


Vähemalt sildasid ei pea enne ületamist kontrollima, sest suur veok tuli ju siitpoolt.


On hullematki nähtud.








Kuni päeva lõpuni püsib kuiv ilm.

Mingeid tanklaid pole siin mitmesaja kilomeetri ülatuses, aga teede ehitajad on jätnud tee kõrvale mõned lagedamad platsid, mõni on suurem, ja mõni on väiksem.

See plats on suurem, ja ööbimiseks ideaalne. Pikapeale saab suure tolmu bussist välja, õnneks on vett kaasas piisavalt, jätkub ka omale pähekallamiseks. Jaaguari pole ikka veel kuulda ega näha, aga see eest on siin sipelgad ja sääsed. Sipelgate vastu aitab, kui buss nende teelt ära viia, sääskede vastu aitab OFF, ja muud samasugused määrded.


Pärast pimeduse saabumist sõidab mööda veel kaks sõidukit, seejärel on vaikus, kui loodushääled välja arvata.

Esimese nelja päeva kokkuvõte - selja taga on 1270 kilomeetrit tolmust ja mudast Transamazonicat ja vihma tõttu on olnud ainult kaks sundpeatust.


Ees ootab veel 730 kilomeetrit. Kas läheb kaks või neli päeva, ei olegi enam oluline, peaasi on teel püsida.

Rohkem pilte on siin http://www.flickr.com/photos/tarmotamming/sets/72157637855939403/

Jätkub...