Transamazonica, 5 ja 6 päev.

29.10.2013. Viies päev Transamazonical
Päevateekond - 410  km,
Reisi algusest 110 281 km,

Järjekordne öö oli normaalse temperatuuriga ja täiesti vaikne. Hommikul oli ümbruskond hallis udus.






Magamisplatsi kõrval on mingi kerge ehituse jäänused. Väga tõenäoliselt kunagine teetööliste eluase või varjualune. Maas on leida hiljutise inimtegevuse jälgi. Siin on tühje õllepurke ja plastpudeleid, ja keegi on vahetanud siin piduriklotse, vanad kulunud ja roostes klotsijäänused on jäetud keset platsi.

Teen hommikukohvi, ja siis läheb edasiliikumiseks. Ilm on veel kuiv.


Siin on kahel pool teed tihe mets, mis ronib kohati isegi teele.


Jälle üks laiem koht, ja ööbimiseks sobilik koht.


Veel edasi, ja Amazonia rahvuspark jääb seljataha, kõrged puud on tee kõrvalt kadunud, ees on jälle tuttav pilt, et kas siis üks teepool, või mõlemad teepooled on lagedad.




Uuemate sildade kõrval on vanade jäänused.



Plastmasspudeleid on kõikjal, mitte just väga palju, aga iga kord kinni pidades on vähemalt üks pudel või tühi õllepurk vedelemas.


Kõige tüüpilisem pilt. Punane tee läbi roheluse.


Jacareacanga on üle pika aja järgmine suurem asustatud punkt, oma 7 kilomeetrit Transamazonikast jõe poole. Siin on tanklad, nii et saab jälle paagi täis võtta, sest üle 400 kilomeetri on veel ees. Kohalike autojuhtidega vesteldes selgub, et edasitee Humaita suunas on lihtsam ja vähem mägisem, ja seda on hea kuulda. Kui nüüd midagi jälle tõlkes kaduma ei läinud.


See vähem mägisem ja rohkem mägisem on muidugi suhteline mõiste, aga eelneva lõiguga võrreldes on siin tõepoolest kergem sõita. Tee on laiem, ja tolmad, aga peamine, tee on kuiv.

Teeäär on siin samuti lagedamaks põletatud.


Värskes põlemisjäljed.


Kuiva ilma ei jätku kauaks.


Seejärel hakkab jälle sadama, alguses mõned üksikud piisad, ja hiljem järjest tihedamalt.




Ja bussiküljed lähevad aina porisemaks, ning mitte ainult küljed. Kõik mis vähegi saab, läheb punase poriga kokku.


135 kiomeetrit on jäänud Apuini, järgmise suurema linnani. Polegi palju. Esialgne mõte oli õhtuks sinna jõuda, aga vihm võttis liikumiskiiruse maha. 


Edasi – otse, üles ja alla. järjekordne sild, jälle mäest üles, mäest alla, sild, jne.jne. Tunnid lähevad.
Aga tee on paremas seisukorras, kui eile läbitud lõik, vähemalt pole seniajani ülilibedat muda. Mõned lõigud on treppi sõidetud, ja see võtab samuti kiiruse maha.


Vaheldust on niipalju, et õhtu lähenedes hakkab jälle päike paistma. Ümbrus on lage, peaaegu silmapiirini.


Taevas on muidugi ikka sama kahtlane.

Vahepeal tulevad vastu sõidukid, ikka mitu tükki korraga, ja siis on jälle pikem vahe. Samas suunas on näha liikumas ainult ühte veokit.


Ees on järjekordne jõgi ja veel üks praamiületus. Puksiir pannakse tööle.

Praam hakkab liikuma, minut hiljem jõuab kohale veel üks kaubik. Kuna praam on juba kaldast eemal, siis tagasi ei pöörata. Jõgi ei ole just lai.


Praami seinal on hinnakiri. Mazda läheb kategooriasse Caminhao 3/4, mis tähendab 35 Reaisi suurust väljaminekut (veidi üle 10 Euri).


Sõidan edasi, kuni päike hakkab loojuma, taevas läheb punakaks.


Kõik on muidu ok, st tee ei ole libe, ja vihma ei saja, taevas on ilus punakas, aga normaalset ööbimiskohta tee kõrval ei ole.


Järgmise linnani on üle 30 kilomeetri, ja seda pole mõtet pimedas sõita.

Ööbimiskoha otsinguga läheb nagu tavaliselt, st kõigepealt valid rohkem, ja mida pimedamaks läheb, seda vähem valid ja kui pimedus jõuab kätte, siis võtad lihtsalt järgmise laiema platsi tee kõrval.



Viienda päeva teekond on 410 km.


30.10.2013. Kuues päev Transamazonical
Päevateekond - 422 km.
Reisi algusest 110 703 km


Hommik on seekord päikeseline, taevas on selge, tee on kuiv.






Voolava vee jäljed teel. Üldiselt oli õige otsus, et ei hakanud siin pimedas sõitma.






Vahepeal on mõned veokid palkidega.


Veel üks praamiülestus.






Teisel pool jõge jätkub samasugune, peaaegu metsavaba maastik.








Seejärel on teel suletud värav. Tee läheb läbi põliselanike (Terra Indigena Tenharim Marmelos) maa, ja teemaks või siis värava avamise tasu on 30 Reaisi. Siin on teekõrval mets alles.


Lõpuks saab tee otsa, ees on lai Rio Madeira ja teisel pool jõge on juba Humaita. Kohal. See tähendab, et peaaegu kohal.


Igas korralikus praamisadama kohvikus on koduloomad liikumas, põhiliselt muidugi kanad. Praami ei ole, praam on kuskil teisel pool jõge, ja siin ei ole mõtet signaali anda. Siin on juba tsivilisatsioon, ja praam sõidab graafiku ja kella järgi. Kellaga on lood hoopis nii, et iga kell näitab ise aega, Brasiilia on ju riik, mis ulatub üle mitme ajavööndi, lisaks on siin suveaeg ja talveaeg, et olukorda veel huvitavamaks teha.


Teisel pool jõge on taevas jälle tume.


Lõpuks saabub praam, autod sõidavad maha, aga tagasi läheb praam alles poole tunni pärast. Niikaua läheb taevas veel tumedamaks.


Lõpuks saab praamile sõita. Keset jõge algab jälle korralik sadu. Teisel pool jõge on viimane järsk ja libe tõus, vett voolab taevast, ja vett voolab mööda porist mäekülge, aga lõpuks on kõik sõidukid üleval. Veel kaks kilomeetrit läbi linna.

Jõuan tuttavasse Petrobrasi tanklasse, pargin bussi suurte veokite vahele, ja jätan mootori lõpuks seisma. Vaikus.

Kõik. Kohal. Kohati tundub uskumatu. Väljas sajab troopilist paduvihma, ja aga see ei muuda enam midagi. Vihm ei ole enam üldse oluline, sest see tee on nüüd seljataga. Transamazonica - "Road of the Century" - mis ehitati 40 aastat tagasi, ja mis muutis pöördumatult seda suurt piirkonda.

Marabast kuni siia Humaitani oli kokku 2008 kilomeetrit.



Veidi statistikat:
Kokku Maraba - Humaita 25.10.2013 kuni 30.10.2013 - 2008 km

1 päev, 191 km, Maraba - Novo Repartimento
2 päev, 402 km, Novo Repartimento – Pacaja - Anapu - Altamira - Medicilandia
3 päev, 316 km, Medicilandia – Uruara – Placas – Ruropolis – Divinopolis
4 päev, 267 km, Divinopolis - Itaituba ja veel sadakond km
5 päev, 410 km, ... - Jacareacanga ja edasi ...
6 päev, 422 km. ... - Apui - Humaita

Rohkem pilte saab näha siit: http://www.flickr.com/photos/tarmotamming/sets/72157637878721456/

Transamazonica ehitamise ajaloost ja tagajärgedest tuleb juttu kunagi hiljem.

Jätkub...