Season 3 – Lõuna Ameerika.

30.11.2014– 01.12.2014
Teekond: Tallinn – Amsterdam – Buenos Aires (KLM).

Alustuseks üks lause Woody Allenilt “Kui Sa soovid jumalat naerma ajada, siis räägi talle oma plaanidest”. Originaalis siis “If you want to make God laugh, tell him your future plans”.

30.11.2104, kell 16. Check in. Annan ära ühe kohvri, ja loodan seda peatselt näha. Või siis planeerin seda varsti näha.

 
Viimane tund Tallinna Lennujaamas. Seekordne lend on ainult ühe vahemaandumisega. Et 18.10 Tallinnast välja ja kaks ja pool tundi hiljem Amsterdamis. Ja siis kohe edasi, nii et järgmine hommik kell 7 peaks olema Argentinas. Ega enam palju kiiremalt ja otsemalt vist ei saa, kokku 16 ja pool tundi lennuaega ning poolteist tundi ümberistumiseks.


Eelmine kord 2012 aastal läks veidi pikemalt, kõigepealt Tallinn – Helsinki, siis Helsinki - Praha ja 7 tundi Prahas. Seejärel Praha – Dubai ja järgmised 7 tundi Dubais. Siis üks pikem ots üle Dubai – Rio de Janeiro ja lõpetuseks Riost Buenos Airesesse. Kokku tuli lendamist ja ootamist 42 tundi.
 

Amsterdam. Võtad oma kohvri, hakkad astuma E20 värava poole. Astud, astud, ja vahepeal kontrollid mitmelt tabloolt, et kas ikka on õige värav ja õige lend. Peaks nagu olema.


Õige värava lähedal on järjekord, mis liigub aeglaselt, aga liigub. Kindel on see, et rohkem kiirustada pole vaja, kõik sabasseisjad paigutatakse lennukisse, ja kedagi niisama maha ei jäeta.

Ees on veel üks piletikontroll ja turvakontroll, ja siis pääseb lennukisse.




Siin möödub järgmised 14 tundi. 14 tundi on täitsa pikk aeg, kui enamuse ajast peab rahulikult kohapeal istuma. Vahepeal saab süüa, ja siis on pikk vahe ja siis saab veel korra süüa ja seejärel ongi kogu lõbu läbi.

Piir. Passikontroll lappab passi, leiab sealt hulgem Argentina templeid, ja lisab veel ühe. Lähen pagasilindi juurde, ja ootan teist kohvrit. Kohvrit ei ole. Pool tundi hiljem on lindi ümber rahvast palju vähem, aga kohvrit ikka ei ole. Sisemine hääl ütleb, et kohvrit ei ole ega ei tule. Leian mingi lennujaamas töötava asjamehe, kes ütleb, et oota, kuni lint jääb seisma, ja kui siis ka kohvrit ei ole, siis tule sinna kaugemale 7-nda leti juurde.

Lint liigub veel mõnda aega, ja jääb siis seisma. Lindil on paarkümmend kohvrit, mida keegi omaks ei tunnista ja lindi kõrval on veel mõned ex-pagasiomanikud. Järgnevalt saan paberi, mis kinnitab et kohver on kadunud ja saan lubaduse, et nad otsivad selle üles ja toovad mulle homseks ära. Hea veel, et kuskile kella peale minek ei olnud.  


Buss oli täpselt seal, kuhu ta 7 kuud tagasi jäi. Kämpingus,. Poolenisti rohelise presendi all, et tänavale välja ei paistaks, ja et kellegi ei tekiks ebatervet huvi EU numbriga sõiduki vastu. 

Argentina seaduste järgi võib sõiduk olla riigis korraga 8 kuud, ja kevadel siin oli selliseid sõidukeid rohkem, mille omanikud olid ajutiselt korraks euroopasse sõitnud.


Üks suurem.


Ja mõned väiksemad, seda tüüpi sõidukeid oli siin kokku neli,


kõigil küljepeal maakaart juba läbitud teekonnaga.


Viimased päevad (või nädalad) olid olnud vihmased.


Ja bussi esiosa, mis presendi alla ei mahtunud, oli puuoksi ja okkaid täis. Keegi oli ühe esirehvi seest õhu ära varastanud. Aga kõik see ei olegi oluline, sest seest oli kõik kuiv. Kõik oli täpselt nii, nagu kevadel peale suuremat puhastust jäi. Sipelgad polnud sisse kolinud. Õnneks. Sipelgad bussis on tegelikult paras nuhtlus.

Järgnevalt oli vaja kõik jälle sõidukorda seada, aga sellest juba järgmises postituses.