Puente del Inca

29.12.2014
Teekond: Uspallata – Puente del Inca – Uspallata (140 km).

Selle postituse pealkiri võiks samahästi olla näiteks “Harjutame ennast jälle kõrgustega”, või midagi sarnast, sest vahepealsete kuude jooksul on igasugune “aklimati” väga tõenäoliselt ära kadunud.

Uspallata on 2 tuhande meetri peal, ja siia sõites sai vahepeal kõrgemal ka ära käidid, aga ainult mõned tunnid, ja sellest ei saanud seekord midagi aru. Eks pidavatki õige olema, et päeval jälle ülespoole, ja siis hiljem allapoole ööbima. Oma varasemad kogemused näitavad, et niimoodi aeglaselt ülespoole liikudes polnud hiljem 4000 m kõrgusel Boliivias mingit muret.


Ühesõnaga, Uspallata jäi selleks paigaks, kuhu pärast ööbima jääda. Et on ikka mägedes, ja et temperatuur on ka täitsa ok, mitte sinna 35 poole, ja muidu on ka norm koht.




Tankla hinnakiri oli tavaline, kroonides, st Argentina peesodes. 


Ja siin on seekord järjekord, ning seejärel selgub, et eurodiislit ei ole, ja tuleb tavalisega läbi ajada. Ega edasi läheb tavalisega ka, suurt vahet polegi.


Uspallata. Söögikohad peatänava ääres.


Linnast välja sõites saab kinnitust, et eelmisel öösel otsitud Racuil Luncay asub hoopis teisel pool linna.


Tee kõrval on Andid.


Otse ees on ka Andid.

RN7 ehk Ruta National 7 on väga korralik ja oluline maantee, mis viib üle Andide Tšiilisse, aga sinna  täna ei lähe.


Autotee kõrval orus on sajandivanune raudtee, mis pole enam kasutusel.


Ja vahetevahel on näha jäänuseid varasemast, palju käänulisemast teest.


Endised sillad ja madalad tunnelid.


Mõned tunnelid on lahti, saab läbi jalutada, ja mõned on sisse varisenud.




Kõrgemale ronides leiab veel ühe kasutamiskõlbmatu raudtee. Koos kasutamiskõlbmatu tunneliga


Seejärel jääb teele väike asula, Penitentes, mis näeb iga nurga alt välja, nagu suusakeskus.


Peatus.

Küla lõpus on söögikoht, seintel on erinevate riikide lipud. Tellin 4 lihapirukat, ehk kohaliku nimetusega empanadat, ja söömisel selgub, et juba ainult nende pärast tasus siia tulla. Võib julgelt öelda, et ühed parimad, mis on viimasel ajal saadud. Värskelt valmistatud.


Suusakeskus mis suusakeskus.


Ja tõstukiga saab üles sõita. Seda võimalust ei saa kasutamata jätta. Seljakott, ja vesi ja GPS, mingi soojem riie ka, ja tõstukile. Soojem riie sellepärast, et niikuinii on tuul, ja kui juba allpool on tuul, siis ülevalpool on üldjuhul tuul tugevam.


Ülevalpool.

Mööda suurt teed edasi ja järjest ülespoole sõites jääb vasakule järgmine ülioluline vaatamisväärsus.


Puente del Inca. Väga lähedale ei pääse, sest silla alla ehitatud termid on ära rikkunud loodusliku tasakaalu, sild pidi olema varisemisohus.

Termid ehitas 1917 aastal Compania Hotelera Sudamericana, ja oli kasutuses kuni aastani 1965, kui maalihe kahjustas hotelli. 


Rahulikult ringi vaadates leiab siit muudki huvitavat. Eemal on maalingutega depoo.




Kõrvalseinal on veel üks kummaline moodustis, mis kutsub lähemalt uurima, ja mis on valmistatud …

… jalanõudest ja tühjadest pudelitest. Ning siis sinise- ja valgekirjuks värvitud.


Postkontoris on postimuuseum.


Väikeses ruumis on möödunud sajandi algaastatest pärit esemed. Templid, vanad telefonid, kaal ja kaaluvihid jne.




Telefonikeskjaam. Ehk siis käsitsijuhtimisega töötav ruuter aastast 1930.


Käsitööde piirkond.


Mõned omapärased seinamaalingud




Charles Darwin.




Veel paar kilomeetrit järgmise olulise Rahvuspargini.


Lõuna Ameerika kõrgeim mägi.




Rahvuspargi sissepääsu juures on lühike, kilomeetrine jalutusrada




Nii ta seal kõrgub - Aconcagua.


Fosiilid kivis.




Raudtee.




Ja tagasi Uspallata poole.


Veel üks raudteesild


Pariisis valmistatud.




Üleval järjekordne raudteetunnel.


Ning seejärel sõidavad mööda Tšiili numbrimärkidega erinevad sõidukid, külgedel olevad kirjad ei jäta kahtlust, et eesmärk on osaleda järjekordsel Dakari rallil.


Õhtused Andid


Jätkub …