Villavicencio ja Ruta 52

26.12.2014
Teekond: Mendoza – Uspallata (108 km)


Villavicencio nime kohtab kõikjal. Suurel 6 liitrisel veepudelil, ja väiksel. Ja see koht on Mendozast nii 40 km kaugusel.




Ja suurel teel on veel üks silt. Samas stiilis. Tee ise läheb järjest ülesmäge.


Päris sarnane.

Ja mahajäetud hoone kohta näeb täiesti ok välja. Hotell ehitati aastatel 1934–1940, ning tegutses kuni 1978 aastani. Hotell ja termid kuuluvad kultuuriväärtuste nimekirja, külastamine on piletiga, ja kui õigel ajal kohale tulla, saab ka giidiga ekskursiooni. Mul ei õnnestunud seekord pihta saada, et mis on õige aeg.


Veidi kõrgemale ronides leiab puude vahelt väikese kabeli.






Ka siin on laematerjaliks kasutatud kaktusepuud






Lossipark.






Vaade lossiaiast.




Hotell asub 1800 m kõrgusel, Mendozast siiani oli asfalttee, aga edasi läks asi huvitavamaks. GPSi pilt.




Ruta 52 läheb mööda mäekülge järjest kõrgemale.


Pilk üle õla tuldud teele…


Ja veel üks, juba kõrgemalt …

Sellel teel on ka teised nimed “Camino de la 365 curvas” ja “la ruta del un ano”, kuna siin pidigi olema 17 kilomeetri peal 365 kurvi. Ei tea, ei hakanud ülelugema, aga avanev pilt oli ilus.




Veel kõrgemale ..




Kaugel sinises vines on Mendoza, paar kilomeetrit allpool.








Üleval on mitmes kohas guanaakod, ühe ja mitmekaupa.


Cruz de Paramillos.




Sadakond meetrit eemal on “Mirador Aconcagua”, aga kõrgeim mägi ise on pilvede varjus.


Ja rahvast siin liigub, suurte …


ja väiksemate sõidukitega. Lisaks veel ratturid.


Ja siin üleval, peaaegu 3000 m kõrgusel annab kuumus lõpuks kuumus järele. Jää või siia lageda peale laagrisse, aga kell on veel liiga vara, ja Uspallatani on ainult 30 km.


Vahepeal on teele tekkinud mingi kate.


Ja õhtupäikeses hakkavad silma veel mõned kollased sildid, mida pole mõtet ignoreerida.


Muidu oleks igati ok peatuspaik. Edasi läheb nii, et Uspallatasse jõuan pimedas. ja varem netist otsitud kämpingu kodulehel olevatel koordinaatidel on hoopis sõjaväeosa. Ikka juhtub. On enne juhtunud, ja juhtub ka edaspidi, et koordinaadid ei klapi. Aga sellest pole lugu. Keeran otsa ringi, ja leian keset linna üles turismiinfo, sealt saab kohaliku kaardi e. “Mapa Turistico”, ja olulise info, et 200 meetrit eemal on munitsipaalkämping. Nagu väga paljudes linnades.

Ühesõnaga koht, kus on aed ümberringi, ja saab voolava vee all pesta, ja on elekter. Et posti otsas on pirn, ja allpool on pistikupesa, üldjuhul kergelt pruuniks kõrbenud, aga valdavalt töötav. Kui üks ei tööta sii otsid lägedusest järgmise, et elektri saaks tuppa, on 30 meetrit pikendusjuhet, ja lisaks veel üks 20 meetrine pikendusjuhe. Kaamerad ja läpakas tahavad ju laadimist.

Ja üldiselt hinnatase on ka ok, st tavaliselt on öö nii 30 peesot, ehk siis 2 EURi. Ning selle raha eest ei sobi eriti viriseda. Ja muu melu kogus sõltub nädalapäevadest, st nädalavahetusel on tümps kaugelt üle kesköö.

Wifit ei ole. Aga sellest pole suurt lugu, sest kesklinnas on turismiinfo ümber vaba wifi. Asi see sinna kohale minna.


Järgmine hommik. Municipal Camping Uspallata.

Jätkub.