Autoga Aafrikasse ja tagasi

Lühistatistika:

Kokku 101 päeva,

Kogu teekond 29 180 km,
20 riiki, neist 7 Aafrika riiki (Tuneesia, Maroko, Mauritaania, Mali, Burkina Faso, Benin ja Togo).


Jälle tagasi eestis.
Kuna läptop oli viimased 4 nädalat vaevalt elus, siis blogi uuendamine tuleb alles nüüd ja viimased reisimuljed lisanduvad järk-järgult. Teemad - Veel pilte Maroko mägedest, turvalisus Tangeris jne. Mauritaaniast tuleb samuti pikem jutt.

Ning samuti muljed kultuuriüritustelt, mis sai tagasi tulles üle vaadatud - Rock im Park ja Rock am Ring Saksamaal, sealhulgas sai lõpuks ära nähtud Rammstein Saksamaal, mis on hoopis teistsugune elamus, kui Rammstein Saku Hallis. Ja muidugi igaastane Sweden Rock Festival. Kaheksas kord. Ning pärast laevaga Karlshamnist Klaipedasse - esimene kord.

Ja nüüd saab lõpuks üles laadida mägiteede videod (ei ole nõrganärvilistele).

Uphill. High Atlas near Tizi'n'Test

Morocco - Mountain Roads

Back at the Atlas Mountains

The guide was "Morocco Overland" by Chris Scott and the route - code MA2.
Aït Herbil - Igmir - Tafraoute
It was said that the hardness of the road was suitable to the ordinary car.

At the beginning the road was very decent, not to mention the dust.

Then the road got narrower and proceeded along a dry river - bed

On the left and right The Anti Atlas in the evening sun

When evening came this time it was that kind of Bush Camp found by the road

But not any road shown by gps and computer

A local

And in the meantime this kind of greenness

But then the road became interesting and cool.
Actually - this very place was the reason to come here.

Now it was the second time that the road ended suddenly
because of the heap of stones in the middle of the road

My first thought was - now I am in a real mess, because driving such a long distance backwards and downhill would be quite problematic.
It is necessary to use gears while decelerating and not to use brakes because the brakes will guickly heat over.
And I had not practised before to decelerate by back gear on such a narrow and craggy fall-off road.
To stop the car properly - fix the handbrake, and engage the gear, then have some bigger stones under the wheels to avoid rolling back.

And then to find out about the situation.

A little further on was a heap of stones of about two metres high.
This stone - heap was not a fall-off which was my first thought, but it was a road-repairment.. And further 400 hundred meters ahead was the road-widening in progress.
And in spite of the fact that higher up caterpillar motor lorries were in progress working and moving, it was impossible to pass through the lower 200 metre distance of the road.
-- Estonian -- Eesti keeles ---------------------------------

Esimene mõte oli selline, et nüüd in küll suur jama majas, sest nii pika maa sõitmine tagurpidi ja allamäge tekitab mõningaid probleeme. Sest pidurdada tuleb käiguga, mitte piduritega, kuna pidurid lähevad kähku kuumaks. Ja tagurpidikäiguga pidurdamist ei ole ma varem nii kitsa ja järsu tee peal katsetanud.

Selliste kallakute peal ette tekkivate probleemide puhul saigi kõigepealt auto korralikult seisma jäetud, s.t. käsipidur peale ja käik sisse, ja paar suuremat kivi rataste alla, et mingil juhul tagasi veeremist ei toimuks. Ning siis olukorda uurima. Eespool oli paarmeetrine kivikuhi, mis ei olnud mitte varing, nagu esimesel hetkel võiks arvata, vaid hoopis teeremont. Ja järgmised 400 m oli käsil tee laiendamine ning ehkki ülalpool töötasid ja liikusid vastavad roomikutega masinad, oli alumise paarisaja meetri tee läbimine võimatu.


While going down backwards I was lucky to find a little wider spot where I managed to turn the bus over.
Gently and softly backward and forward, and again backward and forward and at last the nose of the car was nicely looking downhill.
-----------------------------------------------------
Tagasi minnes oli õnneks 100 m allapoole üks laiem koht, kus õnnestus buss ikkagi ümber keerata. Tasakesi edasi ja tagasi, ja jälle edasi ja tagasi ning lõpuks oligi nina ilusasti allapoole.

This is the picture of turning around..

And nothing else to do but to drive back.

The first two videos are of going uphill. The camera was fixed to the mirrow of the door of the driver`s side

vol.3 is the same road, but downhill, the camera was fixed to the mirrow of the door of the driver's side

Mauritania 2

Nouakchott, sadam.

Kalurid saabuvad merelt ja kalapaate laaditakse tühjaks.



























Lisasin videod.

Mauritania

Tagasi Mauritanias.
Reisi 68 päev
Kokku 20625 km

Nouakchott. Tsivilisatsioon. Nüüd tagasi tulles tundub täitsa viisakas koht. Diislit kanistrisse ostes näitab masin, et kanistrisse mahub 24 liitrit ja natuke on peal vaba ruumi ka.

Peatuspaigaks Auberge Sahara ja loomulikult järjekordne sõiduvaba päev. Blogi on samuti hooletusse jäänud. Vahepeal oli selline internetivaba piirkond. Ei hakanud Bamakost netipunkte otsima, sest peaaegu igal pool on kasutusel prantsuse asetusega klaviatuurid. Siin on õnneks tasuta wifi, nii sees kui väljas. Aga väljas on tugev tuul ja tolmu lendab, nii et päikest pole näha. Peaks aga paistma otse lagipähe.

Püüaks siiski järjekorras kirjutada.



Vasakul ilus linnapilt Burkina Faso pealinnas Ouagadougoust varahommikul.



Tagasi Bamakosse sai sõidetud üle Sikasso, kaardi järgi sõidetav tee. Teiste juhtide sõnul pidi pikk jupp maad peale Sikassot olema kehvas olukorras ja oligi.

Piiriületuse Malipoolne üllatus oli kõigepealt see, et seekordne auto ajutine sissevedu maksis poole vähem, nimelt 5000 CFAd. Eks ta ole. Ja politsei tempel ajutise sisseveo loale oli siin 2000 CFAd, ju siis on see selline odavam kant (Selle templi sai juba Sikassos politseist, politsei asus kesklinnas N11.19.086' W005.40.170).




Edasi Malis oli valida korraliku ja ringiga tee üle Koutiala ja Segou või siis kehvema ja väiksema otsetee vahel.

Kõrvalolev pilt ongi sellest otseteest, mis oli üllatavalt korralik. Mõned lõigud olid veidi treppi sõidetud, aga neid polnud rohkem, kui paar kilomeetrit.


Ning enne Bamakot sai teel kõrvale keeratud ning põõsaste vahel laager ehk Bush Camp üles seatud ja rahulikult välja magatud. Valges muidugi selgus, et põõsad olidki ainult ühel pool ja needki hõredad, aga kõik oli õnneks rahulik.



Bamako liiklus on lahe kaos mingite oma reeglitega. Autod ja mootorrattad ja mopeedid ja tänavakaubitsejad telefonikaartidega ja kerjused - kõik läbisegi. Ma jään sellest vist puudust tundma. Sest Euroopas ei saa ringilt kohe vasakule keerata.




Kõik on ikkagi siin ilmas suhteline. Peale Bamakot tee ääres üle pika aja kaamelt nähes oli esimene tunne, et nüüd polegi enam palju maad sõita jäänud.

Mauretaania piiriületus Malist käis väga kiiresti, andmed kirja, tempel passi ja ok. Ja Mauritaania 10 päevase autokindlustuse sai kohe kohapealt.

Aga kaugele sõita ei õnnestunud, sest järjekordne politsei kontrollpost pakkus välja võimaluse, et nende juures saab rahulikult magada. Mis oli jälle pakkumine täpselt õigel ajal. Sest öösel sõita pole soovitatav ja sellest tõuseks eriti suur jama, kui veel mõni välismaalane siin maal ära kaob.

Ning järgmised paar tundi saigi politsei seltsis teed joodud.



Järgmine hommik enne Ayouni sai järjekordne Mercedes kaubik käima tõmmatud, sest starterist ei tahtnud ta küll käima minna ja lükkamiseks oleks rohkem mehi vaja.




Ayouni ümbruse kaljude pildid on veidi udused, sest puhus tugev tuul ja kõik kohad olid peenikest liiva täis.

Päikest oli õnneks natuke näha, aga kuumust oli sellegipoolest 40 ümber. Ning sõidu ajal autoaknast kätt välja pannes puhus käe vastu kuum õhk. Selle päeva fotod tulidki sellised udused.








Selline on viimased paarsada kilomeetrit enne Nouakchotti. Kahel pool kõrb, tee ääres väikesed külad, luited, kaamelid. Ilus.

Togo

Järgmine riik oli Togo.

Togo viisa sai probleemivabalt piirilt, maksumus 10.000 CFAd. Welocome To Togo. Ja Lome oli isegi üllatavalt viiaka ja hõreda liiklusega. Võrreldes näiteks Cotonou või Bamakoga. Üllatas hoopis see, et tee peal puudusid politseikontrollid.

Fotod kõigepealt, enne kui nett ära kaob.

Togost ongi vähe pilte, vahepeal sadas vihma ja vahepeal olid paksud pilved taevas.





Togo - Ookeani rannik



Panoraam



Kaugemal Togo mäed



Tüüpiline pilt väikesest külast.


Järjekordne ööbimiskoht ilmus välja täpselt õigel ajal. Vaatasin juba pool tundi vasakule ja paremale, et äkki leiab võsas hea magamiskoha, aga kuna tee läks mööda mäekülge, siis kõrvale keeramise kohta lihtsalt ei olnud.

Ja järjekordses külas oli suur veoautode parkimisplats, valgustuse ja traataiaga. Mingi paarkümmend suurt aafrika veokit või isegi rohkem. Vastuvõtt selline, nagu oleks seda valget bussi juba aastaid oodatud. Ning küsimise peale, et mis maksab, vastati, et midagi ei maksa, pane auto maja ja valvuriputka vahele ja maga. Ja polnudki mingit muret. Valvur rääkis isegi veidi inglise keelt. Hommikul jooksid kanad ja kitsed ümber auto.



Praeguseks olen jõudnud tagasi Burkina Faso pealinna, sest on vaja hankida uus Mali viisa. Seekord oli ankeet hoopis pikem ning küsimusi rohkem. Ja hommikul sisseantud passi saab kätte alles peale lõunat.

Saatkonna otsimine oli paras orienteerumine. Lonely Planetis oli linna kaart, kus oli kätte antud tänav ning märge - Mali Embassy 500 m. No ei ole. 7 km juba seljataga ja ikka pole. Tagasi kesklinna ja uuesti otsima. Sai siis politsei käest küsitud. Juhatati otse ja siis peale ringi paremale ja siis suure maja juurest vasakule jne. Tundus, et ikka teavad. Aga mida ei olnud, oli saatkond. Uuesti vähe viisakama kontori turvameeste käest nõu küsima. Ja need võtsid asja tõsiselt, paluti oodata, ning seejärel tegid omal helistades asja selgeks ning siis tehti mulle joonis. Et tagasi sõita ja siis bensiinijaama juures. Ja oligi seal, kus juhatati. Eelmistest politseinikest 200 meetri kaugusel.

Ning saatkonnas olid valged seljakotirändurid Lõuna-Aafrika Vabariigist, kes olid omale ülesandeks võtnud ronida iga külastatud riigi kõige kõrgema mäe tippu.

Viisa järgi kutsuti tagasi kella neljaks, nii et oligi küllalt aega toitu otsida ning seejärel sai järjekordset kohalikku internetipunkti külastatud.

Aga kõrval tegelesid noormehed usinalt masspostitusega. Nn Yahoo-poisid, nagu neid kutsutakse. Ikka copy-pastega meiliaadressid paika ja tuld. Vahepeal prooviti veidi monitori keerata, et ma ei näeks, mis seal tehakse, aga pärast ei huvitanud see enam kedagi. Ja kuna väljas tõusis tugev tuul, siis paar korda käis vool paarikümneks minutiks ära. Nii et kõik ühiste muredega monitoride taga.



Tegin eraldi lehe kasulike GPS koordinaatidega, äkki kellelgi on veel sellest abi. Aadress on küll hea asi, aga kui maja number on puudu, siis GPS koordinaadid on mugavamad.

Praegu on kirjas mõned Aafrika riikide saatkonnad, aga plaan on lisada mõned hea mulje jätnud ööbimiskohad. Ja need kohad, kus on tasuta wifi.

Benin - Grand Popo

Benin
05.05.2010
59.päev

Hommikul Burkina Faso - Benini piir.

Nagu piirid ikka, elu keeb, äri käib, suured veoautod seisavad järjekorras, rahvas sagib ringi, tee ääres sadade meetrite kaupa kättesaadavast materjalist ehitatud "müügiletid". Tolmune, palav. Auto uksed ja aknad lukku ning mundris mehi otsima. Noormees jalgratta ja külmutuskastiga sõidab ligi ja pakub külma jooki, ja veel nii, et näitab mulle nina alla peaaegu härmas kokapurki.

Loomulikult läheb kaubaks.

Letid on kohalikke puuvilju täis.

Aga see lett siin kiriku kõrval on hoopis bensiinijaam. Ja pudelites on Nigeeriast toodud odavam bensiin. Selliseid "bensukaid" on kõik külad täis.



Tore on see, et raha ei pea vahetama. 8 Lääne-Aafrika riiki kasutab ühist raha, CFA ehk West African frank, mille kurss on euro suhtes fikseeritud (1 eur - 655,96 CFA) . Need riigid on Benin, Burkina Faso, Cote d'Ivoire, Guinea-Bissau, Mali, Niger, Senegal ja Togo. Mauretaanial on oma ouguiya.



Uus oli see, et kohe Benini piirivalve küsis näha juhilube. Viisa oli õnneks juba ammu olemas, ehkki selle oleks saanud ka piirilt. Juhilube tahts näha ka toll, kui vormistati auto ajutine sissevedu ning lõpuks oli veel politseikontroll, kes samuti lube vaatas.

Tee peal õnnestus kaugelt ahve pildistada, aga kui proovisin lähemale sõita, siis kadusid nad kähku ära.

Ja esimene politseipost teepeal suutis jälle üllatada. Viibati auto seisma, passi vastu ei tuntudki eriti huvi, aga küsiti auto passi ja lube. Seejärel sooviti auto kindlustust näha. See oli nüüd esimene kord, kui seda paberit vaja läks. Edasi teatati, et see ei kehti Beninis. Näitasin, et siin on kirjas nii Benin kui ka palju teisi Lääne-Aafrika riike, kuid selle peale teatati uuesti, et "this in not valid in Benin". Ei jäänudki midagi muud üle, kui veel paar korda näpuga näidata, et siin on Benin kirjas ja siis istusin autosse tagasi ja hakkasin minema sõitma. Sest selle kindlustusega oli kõik ju korras. Eks ta lootis mingit kaduud saada, ikkagi välismaalane. Järgmisele kontrollpostile sai lähenetud juba teatava eelarvamusega. Ja sisetunne ei petnudki. Seekord teatati, et need juhiload ei kehti siin. Ja mees jäi endale kindlaks. Sai siis näidatud piiriületuse templi peale ja selgitatud, et kogu aeg on olnud load ok, kuidas siis just siin ei ole ok?. Lõpuks sai ikkagi tulema, eks keelebarjäär aitas kaasa. Teataval määral oli tal isegi õigus, sest sellel rahvusvahelisel juhiloal, mida meie ARK vajadusel lisaks väljastab, ei olegi Benini kirjas. Sellepärast ei saanudki seda halli raamatut siin riigis välja tuua.

Benin ja vodoo.



Kunagi asus just siin üks võimsamaid Aafrika impeeriumeid - Dahomey kuningriik. Templid ja muud hooneid saab näha Abomeys. Seal oli planeeritud ka ööbimine - Camping Chez Monique. Järgnevalt sai kaupa tehtud kohaliku giidiga, kes pakkus alguses välja mitme päeva pikkuse marsruudi, kui lõpuks leppis sellega, et näitab pool päeva kõige huvitavamaid kohti.


Templid olid mitmes kohas mööda linna laiali, nii et külastamiseks on parem kasutada kas mootorratast või autot.




Kõigepealt d'Abomey ajaloomuuseum. Pildistada sees ei lubatud. Tundus, et nad on väga uhked oma endiste kuningate ja ajaloo üle ning mitmed hooned olid nii pühad, et sinna kas ei tohtinudki minna või siis võis minna ilma mütsita ja paljajalu.









Vodoo küla - sissepääsu lubati pildistada, seejärel võis ka sees mõned fotod teha.



Aga sissepääsu tuli oodata tuli paarkümmend minutit, kuni pealikule teatati ja ta ennast etenduseks valmis seadis. Ning igat ruumi pildistada ei lubatud. Ning jalanõud tuli ka ära võtta.





Järgmine päev - Cotonou. Veel üks kaootilise liiklusega Aafrika linn.






Edasi sai sõidetud ookeaniäärset suurt teed Grand Popo poole, sihtpunkt oli Awale Plage.

Awale Plage oli sihtpunkt, kuhu oli planeeritud jõuda hoopis teist teed kaudu ja rohkem kui kuu aega varem, aga kõik ei lähe alati nii, nagu on planeeritud. Sest planeeritud teekond oli Tuneesiast Alzeeriasse ja siis otse alla. Tamanrasset ja Djanet, Sahara üks kõige ilusam piirkond jäi seekord nägemata. Aafrikas peabki arvestama ootamatustega. Et kuskil on riigipööre, nagu näiteks Nigeris. Nigeri viisa sain 17. veebruari hommikul ning õhtul tuli teade sõjaväelise riigipöörde kohta. Ning mingi aeg olid ka piirid kinni.

Ning järgmised kuu aega sai oodatud Alzeeria viisat. Veel Tuneesias lubati, et järgmine päev on ok ja siis jälle järgmine päev ning lõpuks oligi vastus, et viisat "ei saa". Ning kogu kaasasolev varustus ja auto ettevalmistus oligi tehtud selle arvestusega, et ettenähtud teekond on Tamanrasset, Assamakka, Arlit, Agadez. St sadade kilomeetrite kaupa täiesti tühja maad.

Siin piirkonnas peabki selliste ootamatustega ja tõrgetega arvestama. Ega palju ette planeerida ei õnnestu, sest et kuskil on jälle olukord teravam ja kuskil keegi röövitakse ära. Et siis saab lunaraha. Ja mõnda piirkonda ei ole kasulik minna, liiga riskantne. Näiteks Mali põhjapiirkond.

Ning selle reisi tagasitee oleks pidanud algama aprilli alguses siit, edasi läbi Togo, Burkina, Mali, Mauritaania ja Maroko.

Niipalju siis reisi tagamaadest.



Ja viimane 20 meetrit kämpingus juhtus see, et pealtnäha korralik pinnas osutus märjaks ja pehmeks liivaks, nii et finishis oligi auto jälle liivas kinni. Ümberringi oli kohalikke aitamas ja lükkamas, aga välja sai ikka ainult ühel meetodil. Rehvidest enamus õhku välja, alles jätta ainult 1 at. Kindel meetod liivas sõitmiseks, ainult et kohe kõval pinnasel tuleb rehvid kohe täis pumbata.

Pildisl kohalikud abimehed, sõbralikud, püüdsid igati aidata ja bussi liivast välja lükata



Ookeani vesi oli soe, vist kõvasti üle 20 kraadi.

Lainetus oli ilus ja sellega kaasnes üllatavalt tugev tagasivool.



Ja tee peal juhtus veel üks intsident, hea, et see Lääne Aafrika kindlustus oli tehtud. Lugu ise selline, et igal pool teedel on need politsei ja tolli postid, millest enamus sõidab peatumata mööda, siiani ma ei saanudki aru, kas ikka peab peatuma ja millal võib mööda sõita. Sest märgi kõrval on pikk jutt võõras keeles ja ainus tuttav sõna on "arrest". Nii et tavaliset olen niigi aeglase kiiruse veel maha võtnud ja püüdnud vaadata, et kas on mingi mundriga mees kätega vehkimas või mitte.

Ning kui järjekordsest kontrollpostist hakkasin mööda sõitma, siis hakati kõvasti kätega vehkima ja anti märku, et jäta auto seisma. Ok, jätsingi keset teed, sest siis kogunevad tavaliselt teised taha ja hakkavad signaali andma ja lõpuks saab ikka kiiremini minema. Seekord siis päriti karmimalt, et kui märk on, siis miks ei peatunud ja tõmba auto tee äärde. Mõtlesin, et tagurdaks siis tee äärde, aga see oli paha mõte, kohe käis mingi pauk ja siis tehti auto taga kõva häält ja peeglisse vaadates oli mopeed busi taga pikali. Õnneks küll ilma juhita. Eks ta oli bussi taha parkinud ja ma tagurdasin talle otsa. Mundris mehe poolt tuli selle peale pikk ja keeruline jutt, milles kordus sõna "pay". Kõigepealt kontrolliti kõik dokumendid uuesti üle, ka kindlustus. Hea ei olemas oli. Seejärel öeldi, et 20.000 CFA tuleb trahvi maksta. See on siis u 600 EEKu, siin ikka suur raha. Püüdsin kaubelda alla, aga selle peale viibati, et ei saa. Näitasin rahakotist, et mul ongi ainult 2 kümnetuhandelist ja andsin need siis ära. Ja küsisin, et mis siis nüüd edasi, kui "No Money??". Tehti selgeks, et mine panka. Aga ju see mulje oli siis selline, et lõpuks anti 5000 CFAd tagasi ja lepiti 15.000-ga. Kohalik mopeedimees püüdis ka midagi seletada, kuid politsei saatis ta käeviipega edasi.

Nii et üldiselt lõppes hästi. Ei tahagi mõelda, et mis siis juhtuks, kui kindlustust poleks ja siis mõne paugu teeks.



Avariilised autod jäetakse siin vist kõik tee äärde. Alguses on tee peal, nagu see veok ja hiljem lükatakse tee korvale. Pikapeale korjatakse kõik kasulik küljest ära ja vrakk jääb tee äärde roostetama. Ja mõnes kurvis on mitmeid vrakke, mõned uuemad ja mõned vanemad.

Burkina Faso - Ouagadougou

Burkina Faso - Ouagadougou



Pildid kõigepealt, et järjekordse voolukatkestusega ära ei kaoks. Täna on 2 korda olnud täielik blackout ja 2 tundi oli lihtsalt nett ära.

Burkinasse sisse sai lihtsalt. Kui oleks ilma viisata tulnud, oleks selle piirilt saanud. Piirivalve oli kergelt leitav, nöör teepeal ees ja mundris mehed. Toll asus teelt eemal ja ise tuli vastav ehitus leida, politsei oli paarsada meetrit eemal. Teel puna-valged tünnid ja silt "Halt Police"

Piiril oli väga sõbralik vastuvõtt, nimi ja muud andmed kolme erineva - politsei, piirivalve ja tolli - paksu raamatusse, auto ajutine sissvedu 5000 raha ja ongi ok.

Auto ümber sagis pidevalt igasuguseid väikseid kaupmehi, kes pakkus jooki ja kes puuvilju ja kes telefonikaarte.

Ja Burkina Fasost veel, net neil on maailma lahedama nimega pealinn - Ouagadougou.

Linnaliikluse erinevus Bamakoga on tuntav. Autod on uuemad, neid on tunduvalt vähem, mopeede ja mootorrattaid jälle tunduvalt rohkem. Ning signaali kasutatakse linnas vähem.




Bensiinijaam - firma tundmatu. Siin on diisli hind peaaegu sama kui Eestis. Sellepärast ongi autosid tunduvalt vähem. Kallis lõbu.

Ja Mazda buss on au sees. Kannatab välja iga koorma. Mõnikord on tagumine ots kohe väga vastu maad. Ja sees on ka paarkümmend reisjat. Kahjuks ei õnnestunud kõigest fotosid teha, sest samal ajal on vaja GPSi jälgida ja liiklust samuti. Kellelegi otsa sõitmiseks on see kohe eriti vale koht.




Järjekordne öö krokodilli farmis.

Sai magatud 100 meetrit tiigist eemal, õnneks keegi autosse ei roninud.



Kui nüüd täitsa aus olla, siis see alumine pilt on lavastatud. Kuna krokode pildistamine on tasuline, siis sai pakutud välja, et teeme hoopis nii, et ma sõidan tiigi äärde ja teeme siis paar pilti.




Kroko meelitati kanaga veest kaldale ja siis 2 meest võtsid krokol sabast kinni ja vedasid ta bussi kõrvale. Nii ta sinna vedelema jäi.

Selle foto sünnist on õnneks üks video ka olemas.

Mali - Djenne

Kuni 30.04.2010
Bamako - Djenne - Burkina Faso piir

Bamako jäi meelde liikluskaosega, ummikud, selline Browni liikumine, milles on ikkagi omad reeglid, sest avariisid ei olnud näha. Palju masinaid olid samuti sellised, et plekid olid kõik mõlkis, ei ühtegi tervet kohta. Pikapeale sai leitud tee linnast välja ja suund oli Djenne





Djenne külastamine ei olnudki nii lihtne, nagu algusest tundus. Et vaatad kaardilt kus on ja siis õigel ajal keerad paremale. Õige koha leidis selle järgi üles, et paremale keeras asfalttee ja edasi oli järjekordne kontrollpost, st. tee peal paar punase-valgeks värvitud plekktünni ja nende kõrval mõned vormis mehed.

Denne külastamine ongi tasuline, st ametlikult tasuline ja järgmise tõkkepuu juures kasseeriti 1000 kohalikku raha (2 Eurot) ning selle vastu sai isegi pileti. Ja järsku lõppes ilus korralik tee ära ning edasi läks paar liivast rada allapoole jõe äärde. See oligi see koht, kus edasi saab ainult kohaliku praamiga. Kohalikud 2 praami olid parajasti teisel pool jõge. Kohe peatudes tulid külalised, suveniire ja giiditeenust pakkuma.





Giid tegi kõigepealt selgeks, et parem on palgata giid siit, kui Djennest, sest seal on kõik giidid kohe linna piiril ootamas. Õnneks rääkis giid üprist ladusat inglist, nii et pikalt polnudki vaja valida.

Edasi teatas giid, et tema nimi on John. Nice to meet you! Kohe peale seda, et koos perekonnanimega on tema nimi John Travolta. Tere tulemast. Asi hakkas tunduvalt lõbusamaks minema. Miks ei tohi John Travoltal olla Malis nimekaim.

Kõrvalasuval fotol on giid John Travolta Malist ning vasakul üleval kleebib praamikapten eesti lipu kleepsu praamile.


Järgmisena sai küsitud giiditeenuse maksumust. 1 päevase giiditeenuse eest küsis John 50.000 kohalikku, see on siis peaaegu 100 Euri. Kuna mainisin, et seda on ikka liiga palju, siis noogutas ta pead, et ok, see on ju aafrika, nimeta nüüd oma hind. Järgmine hind tuli juba 5 korda madalam. 10.000. ok, seejärel sai paberile kirja pandud, et teenus on 10 tuh, selle sees on praamisõit, mille jaoks ma annan tema kätte kohe 5 tuh ja ülejäänud 5 tuh maksan siis, kui tulen praamiga tagasi. Ja kuna giidi üks ülesanne on viia turist kauplusesse ja valvata, et ta kindlasi midagi ostaks, siis sai veel kirja pandud et "no business" ja et pildistada võib kõike, kuhu ligi pääseb. Diil. Tegelikult oligi lahe ja sõbralik kuju, milleks rohkem hinda kaubelda, niigi praegu turiste vähe. Kuum aeg ikkagi.




Edasi sai hooga läbi liiva praamile sõidetud ja paarisaja meetrine reis algas.

Maha sõites on näha veel 2 valget turisti hollandist, kes just hakkasid teisele praamile sõitma. Ma pidin nüüd ainuke turist Djennes olema.

Linnas sai auto ära pandud ja paaritunnine ringkäik tehtud. Moseed parasjagu kohendati, siis et postkaardivaadet mul teha ei õnnestunud.



Paar pilti ikkagi väljaspoolt. Sisse pildistama saab ainult siis, kui maksta 10.000. Täitsa ära keelatud ei ole, nagu mitmes kohas on mainitud. Lihtsalt maksta tuleb ja siis saavad ka mitte-muhameedlased sisse.





Ringkäigule minnes ununes millegipärast veepudel autosse, ja 35 kraadi ning rohkem on selline kuumus, et janu hakkab ennast tundma andma. Ning suvalisest Djenne väikepoest, mis on kahel ruutmeetril, oli võimalik saada jääkülma Spraiti ! Ja müts maha Coca-Cola ees, sest peaaegu igal pool on saadaval külm jook. Mõnes kohas ühe hinnaga ja teises kohas 4 korda kallim, aga ka väga väikses kolkas on ta saadaval.

2 spraiti läks nagu vesi kerisele.



Siin valmistatakse käsitööna ehteid. Käevõrud ja muu.



Raamatutes ja netis on olnud soovitusi Djennes mitte giidi võtta, aga siis oleks jäänud osa nägemata, giidi kodused ja sugulased ja palju muud.



Foto kalaturult. Õige turg on muidu esmaspäeviti.


Kokkuvõtteks - linn oli üpris suur, hiljem sai veel autoga tiir peale tehtud. Aga mosee oli väiksem, kui ma arvasin. Varem nähtud fotode järgi arvasin, et on veel suurem. Ek see ongi nii, et mõni koht on pildil teistsugune. Näiteks Hassan II mosee Casablancas oli jälle tunduvalt suurem ja võimsam, kui arvasin.






Ja päeva lõpul juhtus teed küsides hoopis teistsugune lugu, mis läheb jälle sinna aafrika kategooriasse. Sai siis sõidetud edasi Burkina Faso piiri poole ja ühel kummalisel ristmikul sai mindud teeservas istuvatelt mundris meestelt teed küsima, sest tee hargnes kaheks ja teeviitu muidugi polnud. Michelini Aafrika kaart näppu ja uurima. Ülemus võttis kaardi enda kätte, vaatas pikalt, siis näitas kätte suuna, kuspool Burkina on, ning seejärel teatas, et kaart jääb nüüd talle. Kõike muud, aga seda poleks nüüd oodanud, ja peale selle ajas hirmsalt naerma. Aga kaart oli vaja tagasi saada, sest see oli mu parim Põhja-Aafrika kaart. Õnneks oli veel üks olemas, aga nii see asi ka ei käi, et võtab ära ja hakka astuma. Hädakisa peale öeldi, et ok, pane siia topsi sisse raha. Küsimise peale, et How Much?, vastati, et tee jaoks. Selge, asi lahendatud ja kähku minema. Täna on niigi nalja piisavalt saanud, ma ei saanud selle Mali John Travolta nime ja aadressi ka tõsise näoga üles kirjutatud.

Ööbimiskoha otsimine jäi ka hilise peale, nii et sai teelt ära keeratud ja paarsada meetrit kõrvale sõidetud. Tundus vaikne ja rahulik koht, sipelgapesa jalge ei olnud ja muidu ka ok, igatahes tee oli küllalt kaugel. Seekord oli öine temperatuur selline, et bussis oli kuum ka kõikide kahtiste uste ja luukidega. Uus magamiskoht sai sisse seatud bussi katusel, hea turvaline, loomad ei pääse ligi. Ja peakohal oli Aafrika tähistaevas.

Ja ikka ei ole kõik nii tore, sest veidi aja pärast hakkas kostma mootorratta hääl, mis aina ligines. Sellel rattal isegi esituli põles. Ja tuli ikka lähemale, korraks peatus, ning seejärel möödus bussist mingi 20 meetri kauguselt. Mingi lootus oli, et ei märganud võsas magajat, aga lõpuks kui märkaski, siis mis sest. Ega uut kohta otsima küll ei hakka, lihtsalt tuleb arvestada, et hommikul võib-olla juba kohalik rahvas UFOt uudistamas. Las siis olla.

Ülejäänud öö oli rahulik, kui mitte arvestada, et hakkas vihmale kiskuma ja lõi välku ja müristas ning korra sai jälle alla kolitud. Ja pärast väikest vihma sai jälle üles tagasi ronitud. See katusel magamine ongi sellisel reisil kuidagi eriline - tähed taevas ja loodusehääled ümberringi.

Ja hommikul õnneks rahvakogunemist ei olnud, kuid üks kohalik noormees ilmus ikkagi kuskilt välja ja jäi siis vaatama, kuidas hommikukohvi juuakse jne. Püüdsin selgitada, et magasin siin ja kõik on ok, viipekeeles selgitatu, et on ok jah, ja mingid sarvedega loomad on siin liikumas. Õnneks ei näinud öösel kedagi liikumas.

.



Malist välja vormistati kiiresti, aidati vastavaid vorme täita, ei mingeid probleeme

Jupp eikellegimaad ja oligi Burkina Faso.

Imelik, et siin vihma sajab, aga siin on ju vihmaperiood alganud.

PS. Lisasin eelmisele sissekandele mõned pildid, sest Bamako liikluskaose piltide üleslaadimise ajal kadus nett ja tagasi ei tulnudki.