Egiptus–Nuweiba

 

38. päev
12-02-2011 
Egiptus, Nuweiba 
Reisi algusest 7736 km

Kirjutatud Nuweibas, proovin jälle blogiga järje peale saada. Ehk õnnestubki.

Jordaaniast Egiptusesse. Egiptusesse pääsemine tundus vahepeal juba üpris kahtlane. Sest rahvamassid kogunesid Kairo kesklinna ja olukord läks järjest pinevamaks. Ja mis siis, kui kõige selle tulemusena mingiks ajaks Egiptuse piir turistidele suletakse. Sest Egiptuse viisa oli mul ju tegemata, seda pidi olema kõige lihtsam saada piirilt. Ükskõik, kas saabuda lennukiga või laevaga. Ja laevaga oligi omal plaanis Jordaaniast tulla, neil ju omavahel maismaapiir puudub, Iisrael on vahel.

Igatahes Petras kohtusin just Egiptusest saabunud hollandlasega, kes väitis, et praegu sinna ei saa. Ja et Aqabas on teisigi, kes ootavad Aafrikasse pääsemist.

Kõige selle peale sai otsustatud jätta momendil Wadi Rum külastamata ja sõita Aqabasse asja kohapeale uurima. Sest kui kuulata kõiki jutte, mis räägitakse, ja teha ära kõik ettevalmistused, mis vaja, siis ei saa üldse kodust välja sõita.

Enne Aqabat oli politsei kontrollpost, küsimuse peale, et kuhu, sai vastatud, et Aafrikasse. Ok, mine. Hea, et edasi sai. See tähendab, et äkki asi polegi nii hull. Aqaba sadamast paar km Saudi pool pidi olema üks isetegevuslik kämping sukeldumiskeskuse juures, kus pidi olema teisi rändajaid. Lootus oli sealt värsket lisainfot saada. Ja laager oligi seal, nagu juhatatud. Kohal üle 10 suurema kämperi ja paar väiksemat. Prantslased, kellel plaanis Austraaliasse välja sõita, ja mitmeid sakslasi, kes nii lühemal kui ka pikemal reisil.

 

Aga infoga oli nii, et täpset infot ikkagi ei saanud. Ja korralikku netiühendust ka ei leidnud.

Nii et hommikul sadamasse asja uurima. Aga sadamat oli terve mereäär täis. Esimene sadam ei olnud see õige sadam, nii et jälle paar km tagasi sõita. Seekord tundus õigem koht. Ja kui tõkkepuu juures sai selgitatud, et vaja Egiptusesse minna, siis vastati, et kui pilet ja pass on olemas, siis mine aga. Pass oli, piletit mitte. Ja pileti järgi pidi tagasi linna sõitma.

Ning piletiostul polnudki mingeid tõrkeid, laevad sõitsid nii, nagu plaanis ette nähtud, st et on kiire laev mis väljub päeval ja on aeglane laev, mis väljub keskööl. Ja juttude järgi on mõlemad aeglased, ainult et see teine on veel eriti aeglane. Muidu peaks vahemaa ära sõitma 3 tunniga, kui nad õigel ajal väljuvad. Korraks küsiti, et kas ma ikka tean, mis Egiptuses toimub, ja kas kindel soov on sõita, kuid kuna teist võimalust polnud ja piir oli momendil lahti, siis sai jätkatud piletiostuga ja selle juurde kuuluva kohvijoomisega (seekord tõesti kohvi, mitte tee).

Ja riik Estoonia oli jälle kõigile teadmata, reageeriti, et “Espanija??" ja siis edasine jutt oli jalgpallist ja Real Madridist. Vist juba kümnes kord. Seda, et need on eri riigid, ei huvita üldjuhul kedagi.

Pilet õhtusele reisile olemas, sai linna peal väike tiir tehtud, juuksuris käidud ning tagasi laagrisse. Infot jagama. Igaks juhuks helistasin kohalikku Egiptuse konsulaati, et küsida, kas ikka Nuweibasse pääseb, ning vastu oli, et Nuweibaga pole probleem.

Ja kuidagi on viimasel ajal nii, et kui öeldakse, et “No problem”, siis polegi selle asjaga probleemi.

Sest kui nüüd piir oleks olnud kinni, siis Plaan B oleks selline: taotleda Saudi 3-päevane transiitviisa, et sõita mööda maad Saudi Araabia sadamalinna Jeddahhi ning seejärel laevaga Port Sudaani. Mis praktikas olek tähendanud, et kui seda viisat kohe ei saa, siis on vaja pikendada nii Jordaania autokindlustust kui ka auto riigisviibimise aega. Sest mõlemad olid tehtud arvestusega, et olen Jordaanias 1 nädal. Ning interneti info põhjal pidi viisa jaoks vajalik olema Sudaani piletite broneering. Hea seegi, et Sudaani viisa sai varem tehtud, mitte jäetud Kairos tegemiseks. Ehkki just Kairos pidavat selle kätte saama 1 päevaga. Ja järjekordse kuulujutu järgi ei pidavat saama Saudi viisat momendil. Nii et sel juhul oleks pidanud kasutama Plaani C, mis oleks tähendanud tagasi Süüriasse ning siis Iraani kaudu ringiga. Korralik ring.

Tundus, et on selline olukord, nagu aasta tagasi märtsis Tuneesias, kui Alzeeria viisat ei saanud nii Euroopast, kui ka kohapealt ja Liibua oli just selleks ajaks piiranud Scengeni kodanikele riiki sissepääsu. Siis läks tee tagasi üle Sitsiilia Itaaliasse, edasi Prantsusmaale ja üle Hispaania sai ikkagi Marokosse ja lõpuks Benini jõutud. Ainult et Nigeri viisa aegus ümbersõiduga. Ok, see selleks.

Laevale minekuga oli nii, et väravas vaadati, et kas pilet on, ja et kas tõesti ongi pilet, edasi täpsustati, et ”Espanija?”. Ok, las neil olla õigus,  ja siis tuli edasi sõita.

Järgnevalt jälle auto keset suurt platsi ja edasi vormistusi tegema. Maalt lahkumise maks oli inimese kohta 8 dinaari ja auto kohta 5. Võib-olla oli ka vastupidi, aga kes seda enam mäletab. Ning maksta sai ainult kohalikus rahas. Edasi lahkumise tempel passi ja siis tuli lihtsalt oodata, kuni suured veoautod aegamisi laevale lähevad. Läbi angaari, kus oli suur skänner, mis valgustas terve auto läbi. Õnneks ei pidanud ise sees olema. Ja sinna ruumi, kus röntgenipilt ekraanile ilmus, kahjuks ei lubatud. Huvitav oleks olnud muidugi näha. Igatahes röntgen oli ok ning edasi viibati, et sõida laeva suunas. Enne laeva olid veel ühed ametnikud, kes imestasid Egiptusesse sõitja üle ning kontrollisid maalt lahkumise maksude maksmist jne. Ning hiljem avastasin, et koos kviitungitega on kellegi poolt ära võetud ka laevapilet. Õnneks seda rohkem näha ei küsitud.

Laevas püüti edutult passist leida Egiptuse viisat, mida seal ei saanudki olla, ning seejärel paluti mul endal näidata, kus viisa on. Vastuse peale, et viisat polegi, tekkis kerge keskustelu ning seejärel küsiti elukutset ning veelkord, et mis maalt ma pärit olen ning lõpuks tuli täita viisataotlusankeet. Õnneks väga lühike. Ja passi pidi kätte saama Nuweiba sadamas. Halvem variant jäi olemata.

Kajut oli selline, et oli küll dušš ja isegi sooja veega, aga ei käterätti ega linu polnud kusagil näha. Tuli kuidagi hakkama saada.

Ja öösel magamisega oli nii, et hakkasid tulema mobiili sõnumid, welcome to saudi, ja welcome to mujale, enne kui lõpuks taipasin selle teavituse hääletuks keerata. Muidu poleks seda paari tundigi magada saanud. Hiljem vaadates oli telefonis kokku 15 sõnumit. Welcome.

Egiptus pidi olema teadupärast autoga reisijatele kõige bürokraatlikum maa, ja see tundub täiest õige jutt, sest sellist asjaajamist ja ametnike vahel käimist pole mul varem ette tulnud. Õnneks oli sadamas vastas turismipolitsei, kes näitas ära, kuhu minna ja mis paberit kuskil vaja on. Ja kuna laev saabus kell 5 hommikul, siis helistas ja kutsus vastavad asjamehed tööle. Viisakleeps passi, siis kõigist dokumentidest koopiad, edasi aga läks järg käest ära, sest vähemalt 3 seltskonda käis mitme mehega autot vaatamas ja üks eredamaid momente oli see, kui kerenumbrist tehti jäljend spetsiaalsele blanketile. Ning liikluspolitsei poolt väljastati kohalikud numbrid.

Maalt lahkudes tuleb need ära anda, siis saab mingi osa tagatisraha tagasi.

Kokkuvõttes läks aega peaaegu 4 tundi, enne kui sai sadamast välja sõita.

Peatuspaik Aqaba lahe ääres.

Blogi kirjutamise varjualune. Internetiga on siin nii, et siin on momendil üks 3G netipulk, mida tuleb omavahel jagada. Füüsiliselt, sest wifi jagamine ei aita, kui mõnedel wifi kaart on katki.

Kui hästi läheb, siis saan õhtul isikliku SIM kaardi, mida Tele2 netipulgaga kasutada.

Õhtune Siinai.

Sellised kaljud ja liiv teeääres.

Lisatud 13.02.2011

Ja SIM kaart jäi täna jälle saamata, ikka peab homme ise minema otsima. Probleem on selles, et nad soovivad siin seda SIM kaarti koos USB pulgaga müüa, aga mul see Tele2 oma töötab siin ilusasti. Väideti küll, et ei tööta, aga kui ikka kaardi sisse paned ja settingud õigesti paika, siis saab ühenduse küll.

Kohalik poliitiline olukord on momendil selline, et rahvas on ikka Tahiri väljakul, soovivad kindlasti veenduda, et neile mingit udu ei ajata ja et kindlasti olukord muutub. Ja Alžeerias ja Jeemenis on ka juba rahvas tänavatel. Nii et suur muudatuste aeg on alanud.

Vahelduseks midagi Moosese mäest.

All on Monastery St.Katherine. Praegusel turistivaesel ajal avatud 1 tund päevas. Kuna avamise aeg sai enne telefoni teel üle küsitud, siis õnnestus õigeks ajaks kohal olla.

Ja mäe otsa üksi ronida ei lubatud, tuli kohalik saatja kaasa võtta. Üles pidi olema mööda kaamelirada 3,5 km, ja vist oligi, sest ülesminek võttis aega oma 2 tundi.

Panoraam oli juba enne tippu võimas.

Ja see on nüüd tipust.

Tagasi alla läks trepp, 3000 astet pidi olema. Võib-olla tõesti, sest üle lugema küll ei hakanud. Ja hea, et siitkaudu üles ei tulnud.

Pilt nn trepist

Kaljude vahel ja kohati üpris järskude astmetega.

Üles ja allaronimine võttis kokku aega peaaegu 5 tundi. Ja kokku oli mäel koos minuga 4 turisti. Nii et praegu on korralik madalseis turismis. Eks näe, kuidas Sharm el-Sheikis ja Hurghadas olukord on.