112 Päev
27-04-2011
Djibouti,
Reisi algusest 16597 km
Esimene kohustuslik vaatamisväärsus Djiboutis – Lac Assali soolajärv.
Teeäärne maastik.
Bay of Ghoubbet
Selline tee viis lõpuks üle 150 meetri allapoole merepinda, Lac Assali soolajärve juurde, mis on ühtlasi Aafrika mandri kõige madalam koht. Järve soolasisaldus on veidi suurem kui Surnumeres, Wikipedia andmetel on Lac Assali soolasisaldus 34,8 %, Surnumeres on see protsent 33,7.
Djiboutist õnnestus osta korralik IGN poolt välja antud maakaart, mõõtkavas 1:200 000. Ja selle kaardi järgi on järv 157 m allapoole merepinda.
Ja soolajärv ise õhtupäikeses.
Soolakristallid suures plaanis
Järvekallas hommikupäikeses. Kella 7 ajal hommikul oli väljas juba 39 kraadi sooja.
Kui nüüd hoolega vaadata, siis on näha ühed rattajäljed, mis viivad kuumaveallika juurde. Ja hea, et ei hakanud jalgsi läbi vee minema, et sügavust mõõta, oleks varbad ära kõrvetanud.
Väga kaugele ei olnudki vaja sõita.
Kuumaveeallikas
Tagasiteel, ja jälle üle merepinna.
Djibouti Grand Canyon
Kohalik rekkameeste söögikoht.
Makrovõte kaamelist.
Igapäevase elu ja olmega on nii, et Djiboutis õnnestus varastel saada omale minu GPS ja telefon. Nii et sellele 59937094 numbrile ei ole enam mõtet helistada.
Ja täna hommikul oli otsad andnud bussi teine aku. Nuud tuleb natuke tehnilist juttu: see akumajandus on lahendatud selliset, et on kaks akut paralleelselt, lisaks on mõlemil eraldi massilülitid. Need on selle jaoks, et seisuajal saaks ühe aku välja lülitada ja teise pealt läpakale ja valgustusele voolu võtta. Kui see teine nüüd tühjaks saab, siis on alati olemas täis aku, mille pealt saab käivitada. Ja täna hommikul ei andnud see täis aku enam mingit elumärki. Õnneks oli teises akus midagi säilinud ja piisas poolest pöördest, et masin jälle käima saada, muidu oleks järjekordne huvitav olukord. Huvitav sellepoolest, et peatumiskoht oli küll kallaku peal, aga eespool oli meri. Käimalükkamisruum praktiliselt puudus.
See ööbimiskoht on mahajäetud restoran linnast paar kilomeetrit eemal lahe ääres, õnneks on territoorium aiaga ümbritsetud ja kohal on ööpäevane valve.
Nii et lähemal ajal on vaja kõigepealt bussile uut akut. Seda on isegi võimalik siitkandist leida. Uut korralikku Garmini GPSi enne Keeniat vist ei õnnestu leida. Internetist otsides leidsin, et Djiboutis on isegi kohalik Garmini edasimüüja, aga kohale minnes selgus, et letis on ainult 1 eTrexi eksemplar ja juurde midagi ei tellita. Et pole turgu. Ning Etioopias pole isegi edasimüüjat.
Ja üldiselt saab siinkandis ilma ka ilusasti hakkama, aga suuremates linnades on GPS-iga mugavam liikuda. PocketPCs on ka mingi rakendus, aga selle aku peab vastu ainult 30 min, nii et jalgsi linna peal liikumiseks ja orienteerumiseks ei sobi.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
2 comments:
Mingi kohver päikesepaneeliga oleks sellises kliimas vist üsna tõhus lahendus akuprobleemide puhuks? või mõni väiksemat sorti bensumootoriga genekas ehitada,kasvõi nii, et panna näiteks tagavaragenekas sellega kokku, (kaalukokkuhoid)või siis otse mootori külge eraldi kinnitusega, nii et kui aku tühi, võtta mootoririhm maha ja ühendada bensumootori rihmarattaga. Ja buss on vist tavaline tagaveoline?
Buss on jah tavaline tagaveoline.
Päikesepaneelide paigaldamist sai samuti kaalutud, aga kuna katusel puudus vaba ruum, siis jäid paneelid ostmata. Akuprobleemide vastu aitaks, kui oleks lisaks üks "deep cycle battery" (praegu on 2 tavalist akut), siis saaks sellelt seisuajal läpakale ja muudele laadijatele voolu. Ainult et kolmnandale akule pole siiani suutnud mõistlikku kohta leida, magamisruumi nagu akut ei soovi.
Post a Comment