Namiibia

.
411 päev,
Reisi algusest 48716 km.

Ehk pikem pealkiri võiks olla hoopis “Miks on blogimises vaikus?”. Ja juba mitmendat nädalat? Mis on juhtunud? LAV-is ei olnud eriti võimalust seda mittekirjutamist sellega põhjendada, et näiteks korralikku netti ei ole, sest 3G levib peaaegu kõigis suuremates linnades. Ja seda ei saa ka öelda, et pole kirjutatud, kuna midagi pole juhtunud, pigem juba vastupidi. Juhtub hoopis liiga palju ja asjad ei tahtnud kuidagi selles riigis plaanipäraselt kulgeda.

Plaanipäraselt??? See ei tohiks eriti üllatada arvestades siinoldud päevade arvu ja külastatud riike, sest asjad ei  kulge Aafrikas kunagi plaanipäraselt, aga ikkagi. Murphy seaduse tuletused kehtivad siin maailmajaos 100 protsendiliselt ja rohkemgi veel.

Eriti alljärgnevad:
 
Kui midagi ei saa untsu minna, siis midagi ikka läheb.
Miski pole nii lihtne, kui ta paistab.
Kõik võtab kauem aega, kui te arvate.
Kui on võimalus, et mitu asja läheb untsu, siis tegelikult läheb untsu see, mis toob kõige rohkem kahju.
Harilikult lähevad asjad omapäi sandist veel sandimaks.
Mida te ka teha ei kavatse, ikka tuleb enne midagi muud ära teha.
Võimatu on teha midagi lollikindlaks, sest lollid on haruldaselt leidlikud.
Kõik, mis on kokku pandud, laguneb varem või hiljem laiali.


Nii need asjad siin käivad. Alates viisapikendamisest ja jätkates mitmete tehniliste tõrgetega. Sest kui midagi on vahetatud kuu aja jooksul kaks korda, siis jõuab kohe kätte ka kolmas kord. Jutt käib tuttavast õlilekkest ja käigukasti mahavõtmisest.
   
Aga põhjuse midagi teha või tegemata jätta leiab alati, nii et parem on hoopis jätkata Namiibia tutvustamisega.  Sest LAV-is oleku aeg sai otsa, viisa pikendati (ja pikendatigi!) kuni 29 veebruarini, ning sisemine hääl ütles, et ära jäta seda minekut 29 kuupäeva peale, mine tea, kas sealsed arvutisüsteemid ikka saavad aru,et see aasta on liigaasta. Ei jätnud, kahe päevaga sõitsin Kaplinnast ülespoole Namiibia piirini ja 28 veebruaril jäi LAV seljataha. Kahju oli lahkuda. Sest arvestades selle riigi suurust ja tema huvitavat ja kirevat ajalugu ja kõiki vaatamisväärsusi tuli ajast puudu. Võib ju öelda endale, et kõike ei jõua niikuinii ära vaadata, aga ikkagi. 
Aga nüüd siis Namiibia. Pindala 825,4 tuh km2, või siis kujundlikumalt võib öelda, et Namiibia on peaaegu sama suur,kui Saksamaa ja Prantsusmaa kokku. Sõidad, ja otsa ega äärt ei ole. Elanikke on aga selles suures riigis ligikaudu 2 miljonit, mis tähendab seda, riik on peaaegu inimtühi.


Selline näeb välja tüüpiline Lõuna-Namiibia loodus. Kaugusesse suunduv tee ja avarad vaated. Tühjus ja tuul.




Teelt veidi eemal hakkavad silma auto jäänused. Midagi on juhtunud siin inimtühjas kohas, nii et edasisõit osutus võimatuks ning auto jäetigi siia.  


Linnupesa posti otsas. Läbimõõt vist üksjagu üle meetri.


Veel üks linnupesa ja aaloepuu ehk Quiver Tree ehk Kokerboom.


Lõuna-Namiibias on Keetmanshoopi lähedal terve aaloepuude mets. Forest. Mitte nüüd nii tihe, nagu meie oleme harjunud metsa nägema, kokku pidi olema umbes 250 puud ja tegemist on rahvusliku vaatamisväärsusega (Quiver Tree Forest on National Monument alatest 1995 aastast)

Kohe sealsamas kõrvalasuvas farmis on kämpinguvõimalus.



Päikeseloojang.

Ning farmis on gepardid ja kell viis saab soovi korral jälgida söötmist. Olen veerand tundi varem kohal, fotokaamerad kaasas, ning seejärel tehakse aediku värav lahti ja öeldakse, et lähme. Lähme!? Kuhu? Farmi peremehel on käes lihakorv, nii et turist ei ole põhitoiduseks mõeldud.

  
Lähmegi, hüüdmise peale tulevad loomad kohale. Küsin, et kas nad ei ole siis ohtlikud? Olevat küll, aga seni pole probleeme olnud. Kuidagi sarnane suhtumine koeraomanikega, et kutsu on küll suur ja haugub, aga ega ta siis ei hammusta.


Ning mõni laseb ennast söötmise ajal kõrva tagant sügada.

See ei ole minu käsi. Ma ei hakanud ise üritama, omanik sügas neid, aga nad ei olnud just sellise olemisega, et tahaks ise ka neid silitada. Need kaks olid küll siinsamas farmis sündinud, aga ikkagi.

Keetmanshoop on mul Namiibias esimene suurem asustatud punkt. Siin on Spari kauplus toiduvarude täiendamiseks, pilt riiulitel on tunduvalt lahjem, kui Lõuna-Aafrika Vabariigis, aga asi seegi. Paar bensiinijaama.

Ja veel on siin kohaliku telekomi kontor ja saan osta interneti jaoks sim-kaardi ning kohaliku telefonikaardi. Bürokraatia puudub, mingeid passikoopiaid pole vaja, üleüldse pole ühtegi dokumenti vaja. 3G kiirusega võrk on ainult suuremates asulates, aga kui see töötab,siis on ta täitsa korraliku kiirusega.


 Ja lõpetuseks veekraan kämpingus.



Jätkub…