Spitzkoppe

.
454 päev
Reisi algusest 51132 km
Namiibia.

Swakopmund, Walvis Bay ja tsivilisatsioon jääb seljataha. Hüljeste koloonia on külastatud, Welwitschia ja kuumaastik samuti. Kaubandusele on ring peale tehtud, valik on rikkalik. Ühes ülilaia profiiliga majapidamistarvete ja tööriistade ja kõige muu kaupluses on isegi "Kalashnikov" AK-47 stendil, vabamüügis, hinnaks 2000 N$ ehk siis 200 Eurot. Ja söögikohtades on nii, et kui tellid pizza, siis saadki täitsa õige pizza, nii välimuselt kui ka maitselt.  


Läbi kõrbe viib sisemaale Trans - Kalahari Highway.




Korralik ja asfalteeritud tee, aga omal on plaan liikuda praegu otse põhja poole, nii et seda head ja tolmuvaba teed ei jätku kauaks.


Valdav enamus Namiibia kõrvalteedest on korralikud kruusateed, piisava laiusega ja kaetud peene tolmuga, mida on õhtuks autos kõikjal. Eespool paistab Spitzkoppe.

Pean kinni ja tulen autost välja, et mägedest kaugemalt pilti teha, ja kuulen mingit kummalist sisinat. Lähema uurimisekäigus saab selgeks, et sisinat ei tekita ei black mamba ega isegi green mamba, vaid asi on tunduvalt vähem eksootiline, tagumisest rehvist vaatab vastu metallitükk ja rehv vajub vähehaaval tühjemaks.   


Kõigepealt tungraud välja, ja rehv maha. Järgnevalt tuleb midagi ette võtta, Variant "A" on võtta varurehv auto alt, keerata alla ja järgmises asustatud punktis otsida rehviparandust. Variant "B" on üldiselt sama, selle erinevusega, et võtta varurehv katuselt, kuhu ta on korralikult kinnitatud ja kinni kaetud, et vargad seda möödaminnes pihta ei paneks.

Kuna väljas on normaalne ilm, rehv on valinud katkiminekuks inimtühja koha, kus aktiivselt kaasaelav publik puudub, siis otsustan variandi "C" kasuks. Variant "C" tähendab, et parandan parem ise rehvi kaasasolevate vahenditega kohapeal ära, et siis on asi tehtud ja ei pea rehviparandust otsima.


Kõigepealt näpitsatega metallitükk välja ning seejärel tuleb vastava nn "korgitseriga" teha auk suuremaks.


Siin on augutäide, värskelt liimiga kaetud ja ootab paigaldamist.


Tehtud! Näeb välja nagu ta näeb, aga peaasi, et enam sisise. Kuivamisaega on ette nähtud 5 minutit, siis kontrollin üle, kallan veidi vett lapitud koha peale, ja kuna mullikesi ei tule, siis on see asi lahendatud. Järgnevalt otsin välja Lõuna-Aafrika Vabariigist ostetud uue kompressori ja rehv saab jälle õige kuju. Eelmine Eestist ostetud liiga väike kompressor otsustas kahe aastaga lõplikult ära laguneda, aga eks teda sai kasutatud ka. Pärast liivaseid lõike jälle 4 rehvi täis pumbata ja nii mõnikord 3-4 korda päevas.  Hea näide, et sellised asjad peavad korralikud olema.

Igaks juhuks on jalg-pump ka kaasas, sest elu on näidanud, et kõik elektriga töötavad asjad lõpetavad ükspäev järsku ja ilma ette hoiatamata oma töö. Ning kuna Namiibia on inimasustuse tiheduselt riikide nimekirja lõpuosas, enne Mongooliat (Namiibias 2,6 in/km2, Mongoolias 1,7 in/km2), siis võib siin sõita tundide kaupa, ühtegi autot ega kohalikku elanikku nägemata. Nii et ilma ettevalmistusteta pole just väga tark tegu siin ringi reisida.


Rehvide kohta on ikka küsitud, et "How many flat tyres??", aga siiani ongi olnud nii, et esimene katkine rehv oli Etioopias, kui pimedas teel kõrvale sõites sain akaatsiaokka rehvi, ja see ongi nüüd teine kord. Ugandas hakkas samuti esimene rehv vähehaaval tühjenema, aga siis piisas rehvi mahavõtmisest ja serva puhtakspesemisest.


Ööbimispaik Spitzkoppes kivide vahel.


Rock Arch


Hommikupäikeses




Edasi põhja suunas. Uis on väike asustatud punkt, kus on tankla ja kauplus. Tankimiseks tuleb siin kasutada igat võimalust, kindlam tunne liikuda.


"Meie valvasime su autot, niikaua kui sa poes käisid". Poe kõrval peatudes ilmus alguses üks nn valvur oma teenust pakkuma, aga hiljem poest väljudes oli neid juba hulgem maakaarti uudistamas. Valvamine pidi olema loomulikut tasuline, aga lugu lõppes nii, et nad said võimaluse poseerida küljeuksel oleva maakaardi kõrval.

 
Külas Damaradel.


Aga nendest järgmises postituses. Saaks praegu needki pildid üles.