Pre-Delta National Park

.
558 päev,
Reisi algusest 59921 km,
Gualeguaychú.

Jälle ilmast, millest siis muust. Viimased päevad on olnud kuivemad. Ma korraks juba hakkasin mõtlema, et kas on mõtet sellest lõputust vihmast pidevalt kirjutada, aga siia Gualeguaychú jõe äärde jõudes selgus, et kõik need eelmiste nädalate sajud olid põhjustanud hiljuti korraliku üleujutuse. Esialgu ei saanudki aru, et siin oli uputus olnud, sest jõgi voolas korralikult ja kenasti kallaste vahel, ainult et kaldad olid kuidagi liiga porised ja mudased. Ja siis näitas kämpingu töötaja maja seinal veeviirgu, mis oli ikka piisavalt kõrgel. Peaaegu 3 meetrit.

Punane joon pildil näitab uputuseaegse veetaseme kõrgust. 




See pole olnud esimene kord, kui jõgi üle kallaste tõuseb, sest mõned majad olidki ehitatud ettenägelikult kanajalgadele.

Korraks tuli pähe mõte, et otsiks hoopis mingi kõrgema koha magamiseks, aga kuna uputus pidi selleks korraks läbi olema, siis ei hakanud enam edasi sõitma. Üldiselt pani nähtud pilt mõtlema. Et kuhu võib öösel magama jääda ja kuhu mitte. Ja buss on aastaid tagasi Pärnumaal juba ühe uputuse üle elanud, nii et pole vaja saatusega pikalt mängida. Edasi juba muudel teemadel. 


Sillad üle Parana jõestiku Rosario lähedal.








Kalamees


Diamante, ja järjekordne peatuspaik jõe kaldal.




Jäi tee ääres silma. Kindlasti on see lennuk siin mingil konkreetsel põhjusel, millegi olulise sündmuse tähistamiseks. Või midagi analoogilist. Aga silti juures ei olnud, ja nii ta jäigi.


Kavas oli minna hoopis teise kohta, linnast 4 km kaugusel asuvasse Pre-Delta Rahvusparki. Sissepääs on tasuta.


Puud on varakevadiselt (või talviselt) raagus, sest siin lõunapoolkeral on august, mis peaks loogiliselt võttes vastama meie veebruarile. Ning loodusrajad on ilusasti korras ja puhtad.











Veel üks hommikune vaade jõele Parana äärelinnast.


Santa Fe. Plaza 25 de Mayo.




Santa Fe. Convento of Santo Domingo.




Seestvaade.




Sanfa Fe rippsild.

Üldiselt saab rahulikult sildadest ja muudest huvitavatest ehitistest pilte teha. Aafrikas oleks ammu ära viidud ja mitu korda üle kuulatud. Sildade pildistamine on seal paljudes riikides keelatud. Mis sest, et sama silla peal müüakse silla pildiga postkaarte jne.

Veel liikusest. Päikesega on teele ilmunud politsei kontrollpostid. Eile sooviti juhilube vaadata, ja mul läks oma 10 minutit aega, enne kui meenus, kuhu need load saidki ära pandud. Muud dokumendid, nagu ajutine sissetoomine ja kindlustus ja autopass olid kõik käepärast, aga load olid hästi "ära" pandud. Neile tegi asi parasjagu nalja, kuni ma need load lõpuks üles leidsin. Taskust.
  
Täna küsiti kontrollpostis jälle midagi tundmatut hispaania keeles. Ei saanud aru. Mõnikord aitab, kui mitte midagi ei saa aru aga seekord toodi kõrvalt putkast tulekustuti, ja ma siis näitasin autos olevat kahte tulekustutit ja kohe seal samaskõrval oli kaks ohukolmnurka, nii et kogu lugu lõppes positiivselt. Tavaliselt selliste kontrollimiste käigus küsitakse, et kustkohast ma pärit olen ja siis on palju abi küljeuksel olevast maakaardist. Saab näidata Euroopat ja Eestit ja teekonda läbi Aafrika.

Siit saaks edasi arendada pika teema, et kas on vaja bussi küljele kõiki neid kaarte ja klepse jne, või mitte, ning mõlemal variandil on omad head ja halvad küljed. Lühidalt võib öelda, et ega silmatorkamatuks jääda väljaspool Euroopat ei õnnestu ja siis on parem juba oma teekonda rõhutada. Ning ilma ühegi kleepsuta läheb selline väike vanem kaubik Euroopas sinna väga kahtlaste sõidukite gruppi, mis tuleks alati kinni pidada ja põhjalikult üle vaadata. Ära hakkas tüütama.

Tegelikult on see jälle üks pikem teema, kui asi põhjalikult lahti harutada ja mõlema variandi plussid ja miinused ükshaaval üle vaadata. Ma olen alates 2010 aasta märtsist sõitnud kleepsudega ja eelistan praegu seda varianti. 

Aga tänaseks lõpetame, homme on ka päev.