Carretera Austral, 2 päev, End Of The Road.

783 päev, 11.04.2013
Reisi algusest 86 785 km,
Teekond: Caleta Tortel – Puerto Yungay – Rio Bravo – Villa O’Higgins (153 km).

Caleta Tortelist jäid ilusad värvilised ja päikeselised pildid tegemata. Korraks mõtlesin, et võiks ju oodata, äkki päeva peale läheb ilm ilusamaks, aga hoopis suurem tõenäosus on, et läheb kehvemaks ja hakkab sadama, ja kuna edasi allapoole liikudes tuli arvestada praamiliiklusega, siis jäi ilusa ilma ootamine seekord ära.
Praam pidi väljuma kell 12, mis tähendas lühidalt, et kell 10 oli viimane aeg liikuma hakata, et hommikusöök söödud, kohvi joodud ja nõud pestud ja kõik asjad autos korralikult kinnitatud.


Sõitsin 23 kilomeetrit tagasi ja keerasin lõuna poole, Puerto Yungay suunas viivale teele.






Seejärel on tee kõrval peegelsileda veega mägijärv.








Vahepeal puhub tuul pilved laiali.


Kohe tee kõrval on vihmamets, mis püüab vägisi teele ronida.


30 kilomeetri läbimiseks koos loendamatute peatustega läheb tund aega, nii et jõuan täpselt õigeks ajaks praamile. Praam väljub praegu kaks korda päevas, ja soojemal hooajal kolm korda päevas, ning ülesõit võtab aega pool tundi.


Puerto Yungay oli kuni 2000 aastani Carretera Australi kõige lõunapoolsem punkt.


Autod sõidavad tagurpidi praamile, ja sõit algab.

Praegu pole enam hooaeg, ja kõik mahuvad peale, aga kui 2000 aastal viimane lõik teed kuni Villa O’Higginsini avati, olevat siin olnud Carretera Australi kõige suurem liiklusummik.


Kõik ülejäänud sõidukid on kohalike numbritega.


Rio Bravo sadam, siin on ootepaviljon ja parkla. Kõik. 






Viimane 100 km kuulsat maanteed pidi olema veidi paremas korras, ja enamus oligi.


Tee saab siin uue numbri, X-91.


Veel 88 kilomeetrit.


Tee ääres on mõned üksikud farmid.


Veelkord üle mägede.


Ja veel kord.


Siis on jupp sirgemat teed, aga kaugemal ootavad ületamist uued mäed.


Sõidan jälle üles, pean kinni ja püüan ette kujutada, kuidas kõik see ehitamine võis omal ajal toimuda, aga kujutlusvõimest jääb seekord puudu. Üks asi on lugeda, kuidas see tee siia läbi metsiku looduse ehitati, aga hoopis teine asi on kõike seda “End of The Worldi” ise oma silmaga näha. Vähemalt see on kindel, et siin on küllaga kohti, kuhu kunagi pole veel inimese jalg astunud.


Ees ootab laskumine.












Enam pole palju jäänud, veel alla 10 kilomeetri.




Mayerist viib matkarada Argentinasse, aga see olevat läbitav ainult jalgsi või siis hobusega. 


Peaaegu kohal, aga tee viib veel 7 km edasi.


Veel üks suurem sild, viimane.

Kui tee kvaliteet jätab mitmes (mitmekümnes) kohas soovida, siis sillad on tehtud korralikult. Sama hakkas silma ka Tulemaal, kui ma Tšiili poolt alla Fangano järveni sõitsin, sillad olid ülikorralikud.


Siin saab tee otsa. Fin Del Camino Carretera Austral,  1247 km, ütleb silt.


Edasi on plaanitud, et praamiga saab üle järve, ja siis on jupp teed kuni Argentiina piirini ja siis saab juba Argentiinasse. Praktiliselt on asi selline, et Argentiina poolne osa teest puudub, ja Argentiinasse saab matkates ja ka jalgrattaga, kui on jaksu ratast mägedes seljas tassida. Vähemalt nii kirjeldasid seda teekonda need, kes olid selle ise läbinud, ratas kukil. Mingite juttude järgi on Tšiili finantseerinud Argentiinapoolse tee ja ühe puuduva silla ehitamist, aga praktikas on praegu nii, et pole ei silda, ega ka raha. 


Külavahel. Siin on mõned kauplused, hostelid ja isegi üks tankla. Ja hinnad on samuti vastavad. Kõik tuleb ju kaugelt kohale toimetada.




Peatuspaik ja ööbimispaik. Ametlik kämping koos elektri, vee ja suveköögiga, kus on isegi puupliit.
Wikitravelist - There is free internet in the library and free wifi all over town that sometimes even works. Korraks töötas jah, ütleme nii, et meili sai pikapeale lugeda, aga pilveteenuste kasutamine kuulub rohkem ulme valdkonda.

Igatahes Carretera Australi praegune lõpp-punkt on külastatud, ja nüüd ootab ees tagasisõit, 1240 km läbi peaaegu puutumatu mägise looduse.