Carretera Austral, 6 päev

787 päev, 15.04.2013,
Reisi algusest 87 887 km,
Teekond: Puerto Aisen – Villa Amengual – Puerto Cisnes – Ventisquero Colgante (277 km).

Õhtul kottpimedas valitud magamispaik võib hommikul mitmeti üllatada. Et näiteks palju varjulisem koht on saja meetri kaugusel (nii juhtus Sudaanis), või et ümberringi on lage maa ja buss paistab kilomeetrite kaugusele ja kohalikud lapsed juba jooksevad pastakaid saama (Marokos, 2009). Või et buss on pargitud sipelgate käigurajale (nii juhtus Keenias, ja lugu on omale naljakas alles tagantjärele).       

Seekordne väljavaade ei olnudki väga üllatav, tavaline parkimis-peatumis plats maantee ääres.

Võtad laua ja tooli, teed hommikukohvi ja kiire eine, ja vaatad mis ümberringi huvitavat.


Kui tuul puhub ilma veidi selgemaks, hakkavad eemalt paistma järsemad künkad.

Veel üks kõrvaltee koos sillaga.




Üks näide, millal auto kõrgus on oluline. 2.40 mahub veel alt läbi, aga kõrgemaga pole suurt mõtet siia tulla.


Sõidan tagasi Puerto Aiseni tanklasse. Diisel maksab praktiliselt 1 Eur liiter.

Tankimise eripära kogu Lõuna-Ameerikas (ja ka Aafrikas) on see, et vooliku paneb paaki tankla töötaja, mitte et hakkad ise tankima ja siis pärast tankimist lähed maksma. Kuna valdav enamus väikeseid autosid sõidavad bensiiniga, siis küsitakse tavaliselt üks kord üle, et kas ikka tõesti diisel, ja siis lastakse paak täis. Mõnikord küsitakse kaks korda. Ütlemisest “Diesel” üldjuhul ei piisa, alati peab ise näpuga näitama, millist voolikut võib paaki panna. See on koht, kus eksimine ei ole lubatud, ja tõlkes ei tohi siin midagi kaduma minna. Vale kütus paagis annaks mitmeks tunniks tegevust.

Ma olen ise kohanud mootorratturit, kelle BMWsse tangiti pimedas diislit, asi neil siis mulle diisli asemel bensiini on kallata.

Kohalik graffiti.




Edasi lähevad mäed järjest kõrgemaks.






Paremale keerates saaks üle mägede Argentinasse.


Korralikku teed jätkub veel mõneks ajaks.


Veel üks kõrvalepõige suurelt teel Puerto Cisnese väikelinna. Siin on vaikus.




Tee kõrval on kalakasvandused.

Sõidan tagasi suurele teele, ja kohe pärast seda lõppeb asfalt. Algab tavaline Carretera Austral. Enam ei tule pika aja jooksul vastu ühtegi autot. 


Tagant ei tule samuti kedagi.


GPS näitab, et tee läheb üle järgmise mäekuru.

Loogiliset võttes peaksid avanema suurepärased vaated nii looklevale teele kui ka ümbritsevatele mägedele. Tegelikkus …

Tegelikkuses on mõlemal pool teed kõrge ja läbipaistmatu vihmamets ja palju “pimedaid” kurve. Ning ikkagi ei ole see täiesti autovaba piirkond, sest just kõige käänulisemas kohas tuleb vastu suur veok.


Tegelikult ma ei kavatsegi päeva lõpuni sõita, niigi juba 270 sõidetud.

Tee kõrval on Queulati Rahvuspark. Ja siin peaks olema üle keskmise kämping, millest ma olen varem kellegi blogist lugenud. Pargi väravas ei ole kedagi, valvurimajakese uks on lukus, läbi akna on näha müügivalmis pileteid, ja tõkkepuu on üles tõstetud. See viimane on hea näitaja. Sõidan edasi, kuni algavad kämpinguplatsid, mis on täiesti korralikud.

Platsid on üksteisest nii 50 meetri kaugusel, puude vahel, igal platsil on veekraan ja katusealune koos laua ja grillimiskohaga.


Teen enne pimedat ühe jalutuskäigu, kaugemal paistab liustik, aga sinna on täna juba hilja minna.





Lisalugemist leiab http://en.wikipedia.org/wiki/Queulat_National_Park . ja http://www.worldwaterfalldatabase.com/waterfall/Ventisquero-Colgante-Cascada-de-769/

Ning veel üks näitaja wikipediast, siin pargis on sademeid mõnedes piirkondades kuni 4000 mm aastas, see on siis kuni 4 meetrit.