Carretera Austral, 9 päev, Galeta Gonzalo

790 päev, 18.04.2013,
Reisi algusest 88168 km
Teekond :  Caleta Conzalo – Letepu -  Fiordo Largo - Hornopiren (40 km !!)


Praamini on maad vist veel 10 kilomeetrit ja üle 2 tunni aega, kui teeäärne viit juhatab järjekordsele jalutusrajale.




Siin on kuni 3000 aasta vanused küpressid.




Puud ei taha pildile ära mahtuda. Kaugemale minna ka ei saa, see tähendab, et saab minna, aga siis on näha ainult jupp puutüve.


Ümberringi on kõik roheline. Ja niiske. Ja vaikne.


Jalutusrada tehtud kunagi ammu mahakukkunud puutüvele, kaugemal on trepiastmed.






3000 aastat on vanus, mida pole lihtne ette kujutada. Need puud kasvasid juba siis, kui 3000 aastat tagasi lõppes pronksiaeg ja hakkas rauaaeg, ja kui Rooma linna asutamiseni jäi veel üle 200 aasta.


Galeta Gonzalo sadam. Lahes ujuvad delfiinid. Vee all. Vahepeal on näha mõnda uime, ja siis veidi hiljem uuesti.


Põhimõtteliselt on siin võimalik nelja seina vahel ööbida.






Kella ühe paiku saabub praam.


Praami ootavad ka kaks Argentiina jalgratturit, nende sihtpunktiks on Bariloche. Ja küsivad, et kas ma saan aidata neid transpordiga, et paneks rattad katusele, ja võtaks neid peale, sest pärast esimest praamisõitu on 10 kilomeetrit teadmata seisukorras teed, ja neil on soov jõuda täna järgmisele praamile.

Ikka saab. Katusel on ruumi laialt. Meenub Aafrika – katusel on koht kollastele kanistritele, kanadele, kitsedele, ja nii edasi. Koorma kõrgust piirab ainult koormakinnitaja fantaasia. 


Veel üks võimalus minibussiga mööda Tšiilit sõita on kasutada rendibussi.


Parempoolne on bussirida.






Ja vasakpoolne ka.


Praam hakkab liikuma.


Rannikut vaadates eriti ei imesta, et siit edasi mööda kallaste ei ole teed ehitatud. Tehniliselt oleks see kindlasti võimalik, aga millise hinnaga. Majanduslikult otstarbekam on kasutada vahepeal praamiliiklust.


Sama koht kõrgemalt vaadates, Galeta Gonzalo sadam on paremal pildi servas. Pilt ise on pärit Wikipediast.


Pelikan õhku tõusmas.


Lühike praamisõit saab läbi, tee läheb jälle läbi vihmametsa. Varsti peaks olema järgmine sadam, aga kõik kolonn jääb järsku keset metsa seisma. Esialgu arvan, et peatuse on põhjustanud teeremont, aga põhjus on palju lihtsam. Ootame ära ja laseme mööda praamilt maha tulevad autod, et mitte sadamasse liiklusummikut tekitada. 

Silt kinnitab, et tee korrashoiuga tegeletakse ja selleks kulub kümnekohaline rahanumber. Peaaegu 2 miljardit peesot ehk siis üle 4 miljoni USD.


Järgmises sadamas on juba suurem praam. Aga pealesõit on aeganõudvam.


Praamile tuleb sõita tagurpidi, ja soovitavalt täpselt, sest muidu võib ennast veest leida.


Mõni auto saab peale kiiremini, ja teisel läheb tagurdamisega rohkem aega. Vahepeal askeldatakse labidatega ja tõmmatakse mõnda autot jälle ülespoole.


Seejärel lubatakse väiksematel autodel otse praamile sõita, kuna muidu saaks päev enne otsa.


Kallas on asustatud, aga ligi saab ainult mööda vett. Kui siit otse ida poole liikuda, Andide suunas, siis enne Argentiina piiri ei ole ees ühtegi teed.


GPS-i järgi liigub laev kiirusega 15 km tunnis. Sõit kestab üle 4 tunni, Hornopirenisse jõuame kottpimedas. Kohe sadama juures on hulgamisi erineva hinnaga hosteleid, parkimisvõimalusega ja ilma, ei pea pikalt otsima. Laev saabub ju õhtul ja reisijad tuleb ju kusagile majutada.

Kokkuvõtlikult võib öelda, et see oli üks praamisõidupäev. Praegu on Carretera Australil 4 praamilinki, kolm sõitu on seljataga ja üks lühike on veel ees.