Thursday, April 11, 2013
Carretera Austral, 1 päev, Caleta Tortel
782 päev, 10.04.2013
Reisi algusest 86 632 km
Teekond: Puerto Rio Tranquilo – Cochrane – Caleta Tortel (236 km).
Edasi liikumisel tuli teha väike valik, kas sõita kohe põhja suunas, või sõita veidi (!!!) maad lõuna suunas ja üle vaadata legendaarse maantee Carretera Australi praegune lõpp-punkt, Villa O’Higginsi nimeline küla.
Carretera Austral, ehk siis pikema nimega Carretera General Augosto Pinochet, või lühikese nimega Ruta 7 on 1240 kilomeetri pikkune tee lõuna Tšiilis. Ja veel on seda teed nimetatud “Road after the end of the world” Link.
Vaatasin netist pilte, niipalju kui see võimalik oli, lugesin wikipediat ja wikitravelit jne, ning iga edasine infokübe kinnitas, et kõik see piirkond väärib külastamist.
Ajaloost. Tee ehitamist alustati 1970-ndate aastate lõpus, kindral Pinocheti ajal, ehkki 1950-1970 aastatel tehti mitu katset ühendada Tšiili kesk- ja lõunaosa teedega. Ehitusel töötas üle 10 tuhande sõjaväelase.
Ma lisan siia kolm inglisekeelset lõiku tee ehitamise ajaloost, et midagi tõlkes kaduma ei läheks. History of Carretera Austral
The road crosses one of the most uneven and rugged stretches of land in the world. Isolation and natural obstacles such as virgin forests, fjords, marshes, rivers, lakes, cliffs, valleys and impenetrable woods, added to the lack of material and human resources, increased considerably the cost of the necessary infrastructure.This was the environment which challenged the 10,000 members of the Cuerpo Militar del Trabajo (CMT), in opening up the track which would later be transformed into the more than 1,240 km of the Carretera Longitudinal Austral down to Villa O’Higgins, near the Southern Icefield, and 229 km of lateral roads.
Over a period of twenty years, 3,086 linear meters of bridges were constructed; a total of 4,082,344 cubic meters of ordinary earth were removed by excavation, plus 7,955,618 cubic meters of rock; more than 500 tons of explosives were used and 27 camps were set up.
The CMT worked under difficult climatic conditions and in complete geographical isolation, with below zero temperatures for eight months of the year, and ten months of rain. The 1,240 km which have now been completed were built practically without machinery. Machines could only be used after the CMT members had carried out the most difficult work of access and penetration.
Et siis suures osas käsitsitöö. Tulemuseks oli läbi vihmametsade ja üle mägede kulgev tee, mille algus on Puerto Montti linnas ja praegune lõpp-punkt on Villa O’Higginsi külast 7 km lõuna pool.
Hommik Puerto Rio Tranquilo külas.
See on juba suurel teel.
Tee ääres on kuidagi liiga sinise veega jõed.
Nagu basseinivesi, ehhki basseinis on vist põhi siniseks värvitud.
Edasi lõuna suunas, tee täheb mööda laugjat mäekülge, ja liiklust pole peaaegu ollagi.
Kliima vaheldub kiiresti. Siin mägedes pidi olema neli aastaaega ühe päeva jooksul, aga vahetevahel on ka kõik neli aastaaega tunni aja jooksul. Igatahes päike ilmus välja ja kaugemalt paistavad pilvede vahelt lumised mäetipud.
Tee läheb edasi, järjekordne mäekuru jääb seljataha.
Mööda järvekallast.
Kohe tee kõrval on hulgem võimalusi joogivee varude täiendamiseks.
Mäed ja joad mäenõlvadel. Puutumatu loodus. Ma vaatasin veel, et kas oleks võimalust mõnda juga lähemalt vaatama minna, aga ei, tee ääres oli ehtne vihmamets, midagi sellist, nagu Brasiilias. Ja ei mingit jalgrada, suuremat teest rääkimata.
Üle pika aja üks oluline ristmik, sõidan otse edasi. Puerto Yungay jääb järgmiseks päevaks. Praam väljub aprillis 2 korda päevas, kell 12 ja kell 15, homme tuleb õigel ajal kohal olla.
Caleta Tortel. Tee lõpeb ümmarguse parkimisplatsiga.
Jõudsin kohale veidi enne päikeseloojangut, st arvatavat päikeseloojangut, sest päikest polnud kusagilt näha. 240 kilomeetri konarliku kruusatee läbimiseks kulus peaaegu terve päev. Ok, vahepeal sai pildistamiseks ikka peatusi ka tehtud.
Caleta Tortel on pooletuhande elanikuga väikelinn Tšiili rannikul, Rio Bakeri jõe suudmes. Ning siin puuduvad tänavad, nagu me oleme harjunud neid nägema. Linn asutati 1955 aastal, ja arenes tänu puidutööstusele, sest ümbruskonnas kasvas Guaitecas cypress.
Kuni 2003 aastani oli linn ligipääsetav ainult kas mere või siis õhutranspordiga, ja kuni Carretera Australi ehitamiseni ei tulnud siia maa poolt mitte ühtegi ühtegi teed. Sel põhjuse puuduvad linnas traditsioonilised tänavad, enamus linna on ehitatud mäenõlvale, ja tänavaid asendavad puidust trepid ja käigurajad.
Siit saab alla mere äärde.
Puidust rannapromenaad, täidab ka paadisilla ülesannet.
Väljas läheb pimedamaks, ja jään ööbima linna ainsasse parklasse. Sellesse ümmargusse. Tänavavalgustust, või siis parklavalgustus ei tööta, väljas on kottpime. Rahulik, vaikne, aga öösel läheb jahedaks.
Hommikul on veel jahedam. Ja ilm on kuidagi ühtlaselt hülgehall.
Jätkub.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
1 comment:
See loodus jätab ka pildi pealt vaadates väga võimsa mulje.
Post a Comment