Arica, Putre, Parinacota.

11.06.2013 kuni 15.06.2013,
Teekond: Calama – Iquique – Arica – Putre – Perinacota – Chungara – Tambo Quemado (1020 km).


Iquique – kaldapealsel on madalas basseinis korvett “Esmeralda” täismõõtudes koopia.






Iquique kõrgemalt.




Veel üks UNESCO maailmapärandi hulka kuuluv kaevandus, või täpsem oleks öelda, et kaks endist salpeetrikaevandust, Santa Laura ja Humberstone. Mõlemad kohad on Panamericanalt Iquique poole viiva tee alguses.


Santa Laura.




Masinaruum.


Humberstone on tunduvalt suurem, kui Santa Laura. Siin on terve linnak külastajatele avatud.








Eluruumid, nagu nad olid üle sajandi tagasi.


Arsti tööruum


Elumajad.






Kirik.


Turuhoone 1934-st aastast.


Teater.






Endised elamud ei ole tühjad, mõnedes on mööbel, ja mõnedes on erinevad väljapanekud -


lusikad, noad, kahvlid,


kannud, kulbid, kruusid,


ja laste mänguvahendid




Panamericana on siinkandis pidevalt oma kilomeetri kõrgusel, ja vahepeal on 17 kilomeetrit laskumist,  1300 meeri kõrguselt peaaegu merepinnani.


Ja siis teiselt poolt üles. Siin käib teeremont, ja vahepeal tuleb mitmes kohas kümmekond minutit oodata, kuni vastutulevad sõidukid läbi lastakse.


Enne Aricat kõrbeskulptuuride juures filmitakse.


Supermarketi parklas on autopesula, kasutan võimalust, et saaks bussi väljastpoolt suurest tolmust puhtamaks. 

Arica.



Catedral de San Marcos. Valmistatud täielikult metallist, ainult välisuks on puidust. Kirik valmistati G.Eiffeli Pariisi töökojas 1870 aastal.






Old Customs House. Ka siin on G.Eiffeli käsi mängus.


Peruu konsulaat Aricas. Aga seda pole mul vaja külastada, sest Peruu on Eest kodanikele viisavaba. VM koduleht kinnitab, et Eesti kodanikud võivad Peruus viibida turismi eesmärgil kuni 183 päeva. 



 
Morro de Arica.




139 meetri kõrguselt avaneb hea vaade linnale.




Siin lehvib suur Tšiili lipp. Arica linn on kuulunud aegade jooksul nii Peruule, kui ka Boliiviale, aga kuna Tšiili võitis Vaikse Ookeani sõja (War of Pacific 1879-1883), siis kuulub linn Tšiilile ja Boliiva jäi ilma merepiirita.



ˇ


Aricast 15 kilomeetrit edasi põhja suunas on juba Peruu. Aga Peruu külastamine tuleb hiljem, praegu läheb teekond ookeani äärest jälle sisemaale, sest seal ootab külastamist Boliivia. Tee läheb järjest ülesmäge.




Vahepeal kuni 3700 meetri kõrgusele.


Putre väikelinn, ja ma jään siia 3500 m kõrgusele ööbima, et ennast kõrgusega harjutada.






Putre keskväljaku prügikonteinerid.














Parinacota on 4400 meetri kõrgusel asuv väike küla (2002 aasta andmetel 29 elanikku). Kui vaadata ühte Wikipedia edetabelit list of the highest settlements by country http://en.wikipedia.org/wiki/List_of_highest_towns_by_country, siis on Parinacota kuuendal kohal.


Parinacota kirik on ehitatud 17 sajandil.


Vabaõhukohvik ootab külastajaid.


Kuum jook kulub alati ära, väljas on nii 10 kraadi sooja, ehkki taevas on selge ja päike paistab.


Viscacha, esnapilgul vaatasin, et see on ju jänes, ainult et kõrvad on lühemad ja saba hoopis pikem.

Püüan olla terve päeva üle 4000 m kõrgusel, et organismi harjutada, aga ööseks sõidan tagasi Putresse, 3500 peale.






Järgmine päev.


Parinacota vulkaan.


Chungara – Tšiili ja Boliivia piiri Tšiilipoolne piiripunkt. Mingit pikka vormistust ei toimu. Pass saab veel ühe templi, tolliametnik vaatab auto passi, ja tuleb isiklikult uksele Eesti registreerimismärgiga sõidukit vaatama, seejärel annan ära oma ajutise sisseveo dokumendi. Ei midagi erilist.

Tšiili jääb järjekordselt seljataha, ees on selle reisi 36-s riik, Boliivia.


Edasi on kahe piiri vaheline eikellegimaa ja siin on kaugusesse kaduv veokite rivi.


Kilomeetrite kaupa, ja lõppu ei paista. Vahepeal tuleb buss nende vahele ära mahutada, sest vastu tuleb järjest oma paarkümmend suur sõidukit. Ootad, ja siis saab jälle edasi liikuda. Lõpuks paistab üks suurem ummik, ja selle taga on piiripunkt.


Boliivia immigratsioonis läheb samuti lihtsalt, Boliivia on eesti kodanikele viisavaba. Sealsamas on silt “Aduana”, üritan autot riiki vormistada, aga selle peale viidatakse, et sõida edasi, see auto vormistus pidavat kuskil mujal käima. Sõidan, kuni teel on tõkkepuu, pargin auto teeveerde, ja hakkan uuesti vastavaid ametnikke otsima. Leian politsei, kes lõpuks juhatab õige vormistaja juurde. Vormistamiseks on vaja oma passi koopiat ja auto passi koopiat ja veel saan ühe blanketi, mis tuleb ära täita kusagil väljaspool piiripunkti territooriumi.

Väljaspool on juba Boliivia.


Jätan auto piirile ja hakkan vastavat blanketitäitjat ehk siis nn “tollimaaklerit” otsima. Siin käib korralik kontsert, teisel pool kontserdiplatsi on suure maja esimesel korrusel ridamisi väikesed poed, ja nende vahel üks avatud “kontor”, kus paistab koopiamasin ja laual on nii kirjutusmasin kui ka arvuti. Ka siin pole vaja midagi pikalt seletada, dokumentidest tehakse koopiad, seejärel täidan ise tollist saadud blanketi, ning edasi saan asjale pihta, miks mind siia saadeti. Elektroone tollivormistus - kohalik tollimaakler sisestab andmed arvutisse, kirjutab minu blanketile registreerimisnumbri ja sellega peaks kõik olema ok, ning võin tagasi oma auto järele minna.

Ja kuna mul pole Boliivia raha kusagilt võtta koopiate eest tasumiseks, siis kõlbab ka Tšiili raha. Pole ka ime, enamustes piiriületuskohtades saab hakkama mõlema riigi rahaga. Vahetan igaks juhuks allesjäänud Tšiili peesod Boliivia bolivanodeks, et saaks vähemalt teemaksu maksta ja midagi söödavat osta. 


Väljas käib pidu täie hooga. Esimene mulje Boliiviast on igati ok. Lähen tagasi piiripunkti, näitan ette dokumendid, annan ära koopiad ja seejärel öeldakse et “Welcome to Bolivia”.

Veel üks oluline number: piiripunkt oli 4680 meetri kõrgusel, ja see oli järjekordne kõrguserekord.

Kell on üks päeval, La Pazi on 300 kilomeetrit. Welcome to Bolivia!