16.06.2013 – 20.06.2013
Teekond: Tambo Quemado – Patacamaya - La Paz (300 km).
Ma sain Tšiili-Boliivia piirilt liikuma kella ühe ajal, lootusega enne pimedat 300 kilomeetri kaugusele La Pazi jõuda. Tee pidi olema ok, ikkagi peamine maantee Tšiili ja Boliivia vahel.
Enne Patacamaya asulat tuli maksta teemaksu (8 bolivanost), ja kohe selle järel oli tee kõrval sõjaväemundris mehed, korraks vaadati passis piiriületustemplit, ja siis viibati, et sõida edasi.
Patacamayast La Pazi oli alla 100 kilomeetri, aga valges kohalejõudmine muutus varsti küsitavaks, sest peaaegu 100 kilomeetri ulatuses käis teeremont.
Nii et kohale jõudsin ikkagi pimedas, ja kasutasin ootamatult süllekukkunud võimalust sõita paar tunnikest läbi kesklinna.
Liiklus oli parasjagu tihe, aga peaasi on teada, kuhu sõita ja millal pidurdada, ja et suuremal autol on tavaliselt eesõigus ja valjema signaaliga autol samuti. Basic rules – ei midagi erilist ega üllatavat. Punast tuld üldiselt aktsepteeritakse, aga kui ikka kedagi kõrvalt tulemas ei ole, siis sõidetakse rahulikult edasi.
Ringteedel tundusid olevat samuti mingid oma reeglid, midagi sellist, et kui ikka signaali lasta, siis saad ringile ja välja tuleb lihtsalt sõita sealt reast, kus parasjagu oled, ja igasugustele pidevatele joontele ja stopp-märkidele ei maksa tähelepanu pöötata. Politsei sealsamas ei tee teist nägugi, sest peaasi, et liikus sujub. Ühesõnaga, paar päeva harjutada, ja saab hakkama. Alternatiivi ju ei ole.
Igatahes paari tunniga oli kesklinn läbitud ja jõudsin ööbimispaika. Mallasas, Hotel Oberlandi juures on kämping, ja sellest on aegade jooksul kujunenud põhiline overlanderite peatuspaik, kus reisimuljeid vahetada. Koht, kus alati kohtab autoreisijaid, kes sõidavad ülalt alla Alaskalt Tulemaale ja kes jälle vastupidises suunas ja kes sõidab lihtsalt aastaid mööda Lõuna-Ameerikat ringi.
La Paz päevavalges. La Paz on maailma kõige kõrgem pealinn, ok, siin on väike nüanss ka, Boliivial on nimelt kaks pealinna, on ametlikult on pealinnaks Sucre, aga La Paz-is asub valitus, ja igasugustes edetabelites “kõige kõrgem pealinn” on ikka La Paz esikohal.
La Pazi eeslinna El Alto peatänav, ma olen juhtumisi sattunud kohalikku “bussijaama”.
Siit algab tasuline kiirtee El Altost alla La Pazi (2 bolivanost). Hea turvaline koht autot tunnikeseks parkida.
Edasi juba El Alto värvikirev turg.
Kaubeldakse kõigega, alates teksastest kuni uute ja vanade autoosadeni, saadaval on ka erinevad ehitumaterjalid, tööriistad jne jne.
Kunagi kulges siin mäenõlval raudtee, kaugemal paistab La Paz
Tänavasillutis on nagu Tallinna vanalinnas.
Museo de Coca. Kokalehtede kasvatamine on Boliivias ja Peruus legaalne. Koka on Boliivlastele põha taim, mida on kasvatatud tuhandeid aastaid, ja kokalehtede närimine aitab leevendada kõrgmäestikutõbe, samuti nälga ja väsimust. Väike, aga rikkaliku väljapanekuga muuseum annab põhjaliku ülevaate kokakasvatuse ajaloost. Pildistamine ei ole kahjuks lubatud.
Kampaania “sebra”.
Plaza Murillo, tagaplaanil parlamendihoone.
Catedral de La Paz, ehitatud 1835 aastal.
Õhtune tipptund hakkab kätte jõudma, ja tänavad on parasjagu umbes.
Jätkub …
Posts
3 comments:
Tere, väga mõnus on lugeda teie blogi.
Te võiks panna pilte ja rääkida ka oma bussi sisemusest. Kuidas seal asjad korraldatud on.
Edu
Tõesti hästi kirjutatud blogi - pea juba euroopas sõitmisest peale loen ja ootan uusi postitusi.
Tunneksin isegi isegi huvi, kuidas on buss seest ehitatud, kuid sellest oli kunagi varem juttu, et turvalisuse kaalutlustel seda ei tehta. Samuti tuleb austada Tarmo soovi nii isiklikud asjad enda teda jätta.
Ise ei soovi isegi oma Euroopa sõitudest blogi pidada, kui siis lihtsalt arvutisse kirja panna kus ja millal.
Inimesed on erinevad ja nende soove tuleb austada.
Tervitused!
Ma saan täiesti aru, et bussi sisemus pakub huvi, sest bussi ettevalmistamise käigus sai ikka tublisti internetist vastavaid pilte otsitud ja mitte just väga edukalt.
Praegune paigutus on lihtsalt aja jooksul, "paika loksunud", kui nii väljendada. Ma püüdsin järgida eekõige mõningaid turva reegleid: et midagi ei tohi sees loksuda ega paigalt liikuda ega järsul pidurdamisel kuklasse lennata. Kõik on kõvasti poltidega põhja või seinte külge kinnitatud. See on kõige olulisem(ja elementaarsem).
Teiseks - materjal peab olema vastupidav, peale ühe riiuli ja bussi tagumises osas oleva sahtlibloki on kasutatud veekindlat vineeri (idee rebaseonult, tänan!). Sahtliblokis olev sahtel on plastmassist ja rullikutel, ja seal on igapäevased köögitarbed (keedupott, kohvi, jne). Sahtlibloki pealmine osa on samuti veekindlast vineerist, aga seinad on saepuruplaadist (pole just kõige õigem materjal, aga nüüd on tekkinud juba huvi, et kaua see veel vastu peab).
Kolmandaks - magamiskoht peab olema normaalsete mõõtudega, ja et seda ei peaks igal õhtul kuskilt välja tõmbama, või muidu valmis seadma. See kuulub jälle elementaarse mugavuse valdkonda.
Veel üks oluline asi - valdavalt on kõik muud asjad plastmasskastides (tolm!), ja bussi saab kastidest tuhjaks tõsta nii kümne minuti jooksul. Sisseehitatud mööbli eemaldamiseks läheb umbes pool päeva (et oleks täiesti tühi kaubik, isegi ilma seinapaneelideta). Tagasipanekuks koos puhastamisega läheb üldjuhul terve päev, sest kõik tahab puhastamist.
Selline lühike vastus, mitte et sisemus oleks täiesti salastatud, aga see on ikkagi magamisruum (ja blogi on kõigile üle maailma kättesaadav), ja teiseks on sisemuse kujunemine aja jooksul niivõrd pikk lugu. Kaks eelnevat reisi Euroopas, siis 2009 sügisel Marokosse ja Lääne-Saharasse ning tagasi (38 päeva, et näha, kas buss Atlase mägedega hakkama saab). Ja pärast iga reisi tuli kõik puhtaks võtta, ja mõned asjad paremini kinnitada, et kõik oleks turvalisem ja mugavam ja kättesaadavam.
Pole just eriti ammendav vastus, aga parem lühidalt, kui mitte midagi.
Post a Comment