Humaita-Manaus, BR-319, 1 päev

09.09.2013,
934 päev,
Reisi algusest 103693 km,
Päevateekond 136 km,

Hommikul kella poole 7 ajal on taevas pilvine. Ja viimased päevad on olnud samuti sellised poolkuivad, nii et sõitu pole mõtet edasi lükata.




Humaita jääb kohe seljataga.












Kunagi oli siin asfalt.


Pole just eriti suur tükk, aga ikkagi asfalt




30 kilomeetrit peale Humaitat keerame paremale. Suured autod sõidavad otse, tee peaks viima kuni Labreani.


Ees on üle 600 kilomeetri teed, mida kohalikud nimetadav portugali keeles "Rodovia Fantasma", ehk siis "Ghost Road".

Tee kohal olev silt on ilma tõttu kulunud, aga  Manaus 640 km on hea tahtmise korral loetav.


Roman ja Sonja.


Tee kõrval asuval postil on mõned kleepsud – lisan ühe omalt poolt.


Ja veel üks kinnitus, et Manauseni on tõepoolest 640 km.


GPS-i siin tegelikult vaja ei lähe, aga sellegipoolest on huvitav vaadata, et juba 539 kilomeetri pärast tuleb keerata vasakule, praamile. Ja prognoositav kohalejõudmisaeg on kell 2:14. Mis päeval kell 2:14, on veel lahtine.




Igatahes esimene jupp on igati ok. isegi teemärgistus on säilinud.




Vahepeal on jälle punakas maantee.








Hommikul sadanud vihm on teinud mõned lõigud porisemaks ja libedamaks.






Seejärel saabuvad Humaita poolt kolm Brasiilia mootorratturit, nad on seda teed ka varem läbinud, ja neil on plaanis jõuda Manausi juba järgmise päeva õhtuks. Selle peale ei oska esimese hooga midagi öelda.






Edasi läheb tee järjest ebatasasemaks.


Pärast järjekordse, augu läbimist ütleb sisemine hääl, et vaata igaks juhuks suure veepudeli seisukorda. Seisukord on kehv, pudeli põhjas on suur auk, ja 20 liitrit vett on bussipõrandale laiali voolanud. See ei ole eriti hea uudis.

Aga ka mitte kõige halvem, sest vett on kaasas veel üks 20 liitrine nõu ja üks 15 liitrine nõu ja 3 poest ostetud 7-liitrist mahutit. 56 liitrit seega. Aga ikkagi oma viga, pudel oleks pidanud olema veel paremini kinnitatud. Või ülelüldse peaksid olema vee jaoks eraldi metallist kanistrid. 




Vihmaperioodil on siin muidugi korralik muda.


Mida kaugemale edasi, seda kehvemaks lähevad sillad. Kõigist ei ole mõistlik suure hooga üle sõita, õigem on enne üle jalutada, mõni laud tahab veidi sättimist.


Tee algusest 70 kilomeetri kaugusel on viimane suurem asustatud punkt.


Ja viimane iseteeninduslik söögikoht, mis töötab põhimõttel, et maksad 10 R, ja laod taldriku täis kõike head ja paremat, st riisi ja ube ja liha ja kala ja tomatit jne, ja siis võid süüa, palju jaksad. Lihtne ja konkreetne.

Veel lihtsam, kui kaalu järgi iseteenindus. St, et laod taldriku täis ja siis maksad kaalu järgi.  10 R on hea ümmargune summa, ei pea tagasiantava rahaga pead murdma.


Küla suures plaanis.






Edasi. Ka see sild on veel igati ok, kui otse sõita.




Vahepeal on üksikud asfalteeritud kohad, mõni on isegi oma 10 meetrine.


Ja siis on tee kõrval kunagiste majade jäänused.




Esialgne, eelmisel sajandil ehitatud sild on praktiliselt kasutamiskõlbmatu.


Km 575 ja Ponte Rio Santo Antonio.














Veel üks vana sild …


… ja kõrval on uus, või siis uuem sild.


553,5 km on veel jäänud.






Lihtsalt üks auk, hea näide, et päeval on parem sõita, kui pimedas.




Kolmanda Embrateli torni juurde jääme ööbima, väraval on silt kirjaga 535 km. Kell on juba palju, päike hakkab loojuma ja päeva jooksul on läbitud üle 130 kilomeetri.

Värav on lukus, autoga hoovi ei pääse, aga võrkaia sees on nii kahemeetrine auk, nii et jalgratta ja motomatkajatel oleks võimalus torni kõrval ööbida.


Pimeduse saabudes annab suur kuumus järele, aga temperatuur on ikkagi üle 30 kraadi. Ma ei hakka vaatama, kui soe on sees, aga kõik vesi, mis on päeva jooksul sisse joodud, imbub läbi naha jälle välja. Lahtiste bussiustega ei taha ka magada, mine tea, mis elukad siin veel liiguvad.



Ja kui nüüd klassikuid tsiteerida, siis siia lõppu sobiks lause: “Ööd on siin mustad”.


Jätkub: