Cafayate Org

1104 päev,
26.02.2014,
Reisi algusest 119 639 km
Teekond: Salta – Cafayate (km 194),

Alljärgnev paaripäevane ringreis lõuna- ja läänepoolsetes mägedes toimus peaaegu 2 nädalat tagasi, veebruari viimastel päevadel. Ning jäi siis üles panemata, nagu ikka mõnikord juhtub.


26 veebruari hommikupoolik. Taevas on just niisugune, nagu ülevaloleval pildid. Kahtlaselt pilvine, mis sest et päike paistab pilvede vahelt. Tumedad pilved lubavad mingit sadu, aga suur sadu jääb olemata. Esiklaasile tuleb nii 3 vihmapiiska. Aga see ei ole üldse oluline, oluline on, et suur kuumalaine on möödas, ja temperatuur  ei ole enam +35 ja rohkem.




Maastik läheb järjest mägisemaks, mis sest, et need on madalad, kuni 3-kilomeetrise kõrgusega mäed. Panin selle lause kirja, ja hakkasin siis mõtlema, et 3 km, ja madalad? Kuidas saavad 3000 m kõrgused mäed olla madalad? Millised need kõrged mäed siis veel on?

Aga jah, kõik on suhteline, ning need on ju Andid, maailma kõige pikem mäeahelik. Keskmise kõrgusega 4000 m (Link http://en.wikipedia.org/wiki/Andes). Ja kõige kõrgem mäestik väljaspool Aasiat. Ja et siin on üle 50 vulkaani, mis on rohkem kui 6000 m kõrgused.

Aga eks viimased 3 aastat ongi muutnud mõtlemist. Väga lihtsad mõisted, nagu “kõrge”, ”madal”, “pikk maa” ja “lühike maa”, on saanud selle aja jooksul hoopis teise tähenduse.

Saltast lõuna suunas Cafayatesse viiv tee läbib Quebrada las Conchas (Quebrada de Cafayate) nimelise looduskaitseala.

Viimane osa teest enne Cafayatet on kõige ilusam. Liikumiskiirus langeb tunduvalt. Pead kinni, vaatad, ja püüad siis kõike seda pildile jäädvustada, ja siis kilomeeter edasi on järjekordne koht, millest ei saa peatumata mööda sõita. Ja siis järgmine.


Ja eriti viimased 40 kilomeetrit, alates Garganta del Diablost (kaardil punasem joon). Viimased vaatamisväärsused on tähistatud, kõik on kohe suure tee kõrval.

Esimene: Km 141 - Garganta del Diablo – Devil’s Throat.





Ülespoole ronimine on keelatud, aga ronijaid jätkub siin sellegipoolest.

Km 142 – järgmine looduslik vaatamisväärsus- El Anfiteatro




Amfiteater on arvatust suurem. Külastajad tulevad, ja lähevad

Km 153 – kohe tee ääres on El Sapo. ehk siis kivist mitmemeetrine konn, mis tegelikult ongi konna moodi, kui õige nurga alt vaadata. 


Teen tiiru ümber konna, ja üritan õiget nurka leida. Kindlasti peaks päike ka õige nurga all olema, aga kelleltki pole küsida. Vahepeal saabub väikebuss saksa turistidega.


Turistid teevad paar pilti konnast, ja siis hakatakse Mazda küljeuksel asuvat maakaarti pildistama.

Km 165 – El Obelisco


Obelisk on aiaga piiratud, et teda ronijate eest kaitsta.

Km 168 – Los Castillos




Lähemale nii lihtsalt ei pääse, jõgi on vahel.


Tres Cruces.


Ja vaade orule.




Cafayatesse jõudes on õhtu käes. 194 kilomeetri läbimiseks läks peaaegu 6 tundi.


Linna sisse sõites hakkas silma majaseinasuurune venimuuseumi reklaam, aga külastamine jäi järgmiseks päevaks, ja sellest pikemalt järgmises postituses.

GPSi jälg.