Ruta 40, Cachi-Payogasta-Poma…

1107 päev,
01.03.2014
Reisi algusest 120 215 km
Päevateekond: Cachi – Payogasta – Poma – veel 20 km põhja suunas – jälle tagasi - Payogasta – kaktuste park - El Carril – Salta (285 km)

Hommikul oli selge siht silme ees, juba mitu päeva tagasi paika pandud. Plaan A. Sõita kella 14-ks San Antono De Los Cobrese väikelinna, sest sel ajal pidi seal algama karneval. 1 märtsil. Ja siis järgmisel päeval jälle mägedest allapoole, et jõuaks kiirustamata 3 märtsiks Salta karnevalile. Teoorias täiesti teostatav, sest Cachist Cobresesse pidi olema linnulennult 101 km, ja mööda teed pidi olema 144 km. Et kui kell 10 startida, siis peaks kella kahe ajal kohal olema. Või natuke hiljem.

Sest teeolud ei ole ka täiesti tavalised, sest teeks on muidugi jälle kuulus Ruta 40, ja just see lõik, kus on kõige kõrgem mäekuru – 4972 m kõrgune Abra del Acay, mis kuulub samuti pikka aega kategooriasse “must visit – must see”,  http://en.wikipedia.org/wiki/Abra_del_Acay.

Tegelikult läks muidugi täiesti plaaniväliselt käiku plaan B. Plaan B tähendas, et kui tekib mingisugunegi tõrge, siis prioriteet on jõuda 3 märtsiks Salta Karnevalile, kõik ülejäänud kohad võivad oodata. Salta Karneval on piisavalt kuulus ja piisavalt suur üritus, et muid asju selle järgi sättida.


Liikuma sai hommikul veidi peale 10-t, ja esimene jupp põhja suunas kulgevat maanteed oli täiesti tavaline tolmav kruusatee.  Isegi paar sõidukit tuli alguses vastu.






Edasi jõudes on tee kõrval mõned lumega kaetud mäetipud.




Tee kulgeb mööda jõesängi.




Seejärel on teeääres viit – Puente del Diablo, Monumento National Abra del Acay. Esimese hooga sõidan 100 m edasi, aga siis hakkad mõtlema, et äkki on oluline koht, ja tegelikult tuleb ikka üle vaadata. Tavaliselt on nii, et kui üle ei vaata, ja siis hiljem hakkad netist infot otsima, siis üldiselt selgub, et ikka oleks pidanud peatuma.


Objektini on 350 meetrit kõrvalteed, ja siis on ees tühi plats, ning tutvustav infotahvel. Ja piisavalt selge jutt, et ilma giidita ei tohi sinna alla ronida, ja suuremas kirjas on, et jaanuarist märtsini on külastamine keelatud.
Aga kuidas sa ikka ära lähed, kui juba siiani tuldud, ja et äkki ikka vaataks veidi üle serva, et mis seal ikka on.


Allapoole kanjonisse läheb jalgrada, küll tähistamata, aga muud võimalust kõndimiseks ei ole.


Kanjon on muidugi ilus. Järskude nõlvadega.


Mõni koht näeb välja niisugune, et kui siit alla pudened, siis on ülessaamine parasjagu problemaatiline. Paneb mõtlema. Enesealahoiuinstinkt tuletab meelde, et enne märtsi lõppu ei tule siia keegi, nii et aitab küll, võib-olla on seal allpool stalaktiidid ka, aga praegu on paras aeg üles tagasi ronida. Ja edasi sõita.




Edasi läks tee järjest kitsamaks ja kõrgemaks, ning seejärel oli tee ääres suhteliselt värske silt, et edasine tee on suletud varingute tõttu. Arvestades viimase paari nädala vihmasid, polnud see ka mingi ime. Viimased kaks jõeületust sai nii hakkama, et ventilaatori rihma polnud vaja maha võtta, aga jõepõhi oli kaetud lahtiste kividega, ja sinna kinni jääda polnud ka mingit tahtmist. Kell oli juba pool kaks, Cobreseni oli maad 74 km, sellest pool mägedes, ja Abra de Acay oli praegusest kohast 1400 meetrit kõrgemal. 

Ega polnudki midagi pikalt mõelda, natuke nüri oli sõita 65 kilomeetrit tagasi sama teed mööda, aga pole ka mõtet sõita veel paar kilomeetrit, ja siis avastada, et sel varingute märgil on ikka mõte ka.


Tagasitee läheb kiiremini, enam pole vaja nii tihti peatuda, kruusatee saab lõpuks otsa, ja siis läheb sõit uuesti läbi kaktuste pargi.


Taevas on sinine, aga eespool on udu või pilved nagu hall müür. Niipalju siis päikeselisest päevat. Udu on just seal, kus algavad mäed.


Hea veel et pole niisugune udu, kus paari meetri kauguselegi ei näe.

Seeejärel saab lai asfalteeritud tee sai otsa, ja ees ootas laskumine, 3300 m pealt tagasi 1200 meetri peale. GPS-i pealt on hea vaadata, mispidi on järgmine kurv, ja kui pikaks seda kurvi jätkub. Kiirusest pole mõtet rääkida, esimese käiguga on täiesti paras mäest alla sõita.


Korraks tuleb jälle meelde pilte teha, aga üldiselt läheb enamus tähelepanu teele, sest siin sõidavad ka suured veokid. Pikapeale saab suurem laskumine läbi, ja udu jääb hõredamaks. Korraks tuleb mõnikümmend minutit vihma.

Saltasse jõuan pool kaheksa õhtul. Peaasi, et karnevali näeb ära.

01.03.2014 GPSi jälg



Jätkub ...