Iruya

1122 – 1123 päev,
16.03.2014 – 17.03.2014,
Reisi algusest 120 746 km,
Teekond: Humahuaca – Coctaca - Iturbe – Iruya – Iturbe – Casillas - Iturbe - Tres Cruces - Abra Pampa (279 km)


Nii näeb välja mägede vahele eksinud Iruya väikelinn.
Aga parem juba järjekorras. Coctaca külastamine algas üpris paljutõotavalt, GPS näitas, et vastav “Coctaca Ruins” oli täiesti olemas, ja sinna viis alguses peaaegu ideaalses seisukorras kruusatee.




Ja esimesel suuremal hargnemisel oli isegi teeviit. Sellega viidamajandus lõppes. Nii 10 km pärast tundus, et nüüd peaks nagu kohal olema, et õige koht on kusagil paremal paari kilomeetri kaugusel, aga õiges suunas läksid ainult kivised rajad.


See tähendab, et vahepeal need rajad ei läinud ka täitsa õiges suunas, aga pikapeale sai ikka lähemale. Keerad, ja vaatad, ja sõidad, ja vahepeal sõidad tagasi ka, aga pikapeale saab ikka lähemale.




Ühel momendil läheb tee järsku üle täismõõdus jalgpalliväljakuks.


ja seejärel jõuab rada keskväljakule. Keskväljaku tunneb tavaliselt ära valge kiriku järgi. Ümberringi ei ole mitte kedagi, täielik vaikus. Kaugemal paistavad kaktused.


Ja kui korra paremale keerata, ja paar maja edasi uuesti vasakule, siis leiab tee, mis viib linnast välja. Simple.


Veel pool kilomeetrit, ja siis peaks õige koht olema kohe tee kõrval.

Ja ongi, ja nii nagu varasem info ütles, on koht väga suur, ja praktiliselt restaureerimata. Need kivist vallid olid olnud 500 aastat tagasi kividest laotud neljakandilised müürid, ja mis kogusid endasse päikesesooja, ning  tänu nendele ei külmunud müüride vahel kasvavad taimed öösel ära. 


Mõned vallid olid kõrgemad, mõned madalamad, aga kõik on säilinud rohkem, kui 5 sajandit. Ok, osad vallid on rohkem laiali valgunud, aga mõned on veel täiesti püstloodis seintega






Vaade lõuna suunas Humahuaca Orule.

Tagasitee läheb juba lihtsamalt. Sõidad põhiliselt sama rada mööda ja mõnest kohast lõikad ka veidi, et oleks otsem. Ikkagi lage maa ja suurt eksimisvõimalust ei ole.

Iruyale oli kaardil juba ammu ring ümber tõmmatud. Vist juba aasta tagasi, aga võib-olla veelgi varem. Enam ei mäletagi, kustkohast esimese info sain. Et on niisugune huvitav ilus küla mägede vahel, ja et sealkandis kasvatatakse 200 erinevat sorti Andide kartulit. Külastamise kohta kogunes aja jooksul erinevat infot, enamus muidugi googlist, kuid lõpuks õnnestus Salta kämpingus ka ise Iruyat külastanud isikuga vestelda.

Infot kogunes muidugi igasugust, seinast seinani. Ümmargust juttu. Nagu ikka, et tee on ok, ja et tee ei ole ok. Ja et kuival ajal sõidab Iruyasse buss, kuni tee on läbipääsetav. Ja et ees on paar jõeületust. Ja et jõgi pole väga sügav, sõida aga hooga läbi, sest kõik sõidavad. Kaart kinnitas, et teel on tõepoolest jõgi. Tegelikkus oli lihtsam, jõesäng oli, aga vett polnud praktiliselt ollagi, vaevalt väike nire, pühkis ainult tolmu rehvidelt. Juhtub ka nii.


Ning üks asi oli veel kindel, et Iruyasse viib ainult üks tee, ja et tagasi saab ainult mööda sedasama teed. Selles olid kõik ühel meelel.




Kõrgeim koht, 4000 m kõrgusel asuv Abra del Condor.


Ja siis jälle allapoole, 19 kilomeetrit. Avarus.






Esimene pilk Iruyale, koht ongi täpselt niisugune, nagu postkaartidel. Väike küla kõrgete mägede vahel.


Iruya kirik “La Iglesia de San Roque y Nuestra Sra. del Rosario” on arvatavasti ehitatud 1753 aastal, esialgne katus oli savist, praeguse katuse sai kirik 1926 aastal, ning põranda 1943-ndal.




Tänavad on järsud, ning see auto kaugemal ei ole sõitev, vaid on lihtsalt vanalinna keset teed pargitud. Kedagi pahandamas ei ole, keegi ei ürita mööda sõita, sest ega väga palju kaugemale ei saagi, võib-olla 20-30 meetrit. Nii on mitmes kohas, kui ikka on momendil kuhugi vaja parkida, siis on vaja ja seda aktsepteeritakse.


Ülevalpool läheb tänav järjest järsemaks ja kitsamaks, ning lõpuks jääb alles meetrilaiune jalgrada. Järjest kõrgemale minnes jõuab lõpuks linna kohal kõrguvate mobiilimastide juurde, nende kõrval on vaateplatvorm. Linn on nagu peopesal.






Kaugemal on veel üks omapärane looduslik moodustis keset jõesängi.


Tagasiteel.




Päikeseloojang Andides.


Nii näeb välja järjekordne juhulsikult leitud ööbimispaik keset Iturbe väikelinna, müügikioskite ja raudteejaama vahelisel platsil. Enne küla vahel midagi söödavat otsides küsisin, et kus siin ööbida saab, ja vastuseks oli, et ööbi kus tahad, kasvõi siinsamas müügipunkti ees. Müügikiosk oli nii 2x3 meetrine ruum, kus oli võimalik osta kas kapsast, küpsist või erinevaid jooke, aga soovi korral tehti pannil valmis “sandwitch”, st poolik sai, mille vahel oli Argentiinale kohaselt ülisuur lihatükk, lisaks tomatit ja sibulat.

Müügipunkti taga tundus olevat parem koht magamiseks. Rahulikum. Selles mõttes, et teed hommikul luugi lahti ja saad rahus kohvi teha, nii et rahvas ei voori ümberringi.


Iturbe kunagine raudteejaam.


Hommukul üritasin külastada veel üht 4500 meetri kõrgust “Abra de La Cruz-i” nimelist mäekuru, aga pärast 35 kilomeetri läbimist oli tee suletud, ja ainus võimalus oli jälla sama teed mööda tagasi tulla. Tegelikult oleks niikuinii pidanud ka pärast kuru külastamist sama teed mööda tagasi tulema, sest see oli samuti umbtee. 


Ning vahepeal olid veel teel lugematud karjaväravad, ja suletud. Et peatud, tuled välja, teed värava lahti, lähed tagasi bussi, sõidad 10 meetrit, tuled välja, vaatad, et buss kuskile suunas ise liikuma ei hakkaks, lähev värava juurde, paned värava kinni, keerad selja, vaatad üle õla, et kas jäi kinni, paned värava kinni, lähed bussi ja sõidad järgmise väravani. Ja nii jätkuvalt. Ühtegi laamat pole läheduses näha. Tee ääres on ainult mõned üksikud farmid.

Tagasi sõites võtan peale ühe kohaliku kes vaatab huviga kas eesti numbrimärgiga autot, või üldse seda, et keegi siin vabatahtlikult edasi-tagasi sõidab. Iturbesse ma saan ta koos aiasaadustega ära viia, aga Jujuy jääb kaugele, ikkagi 160 km ja pealegi teises suunas, mul on omal kavas põhja poole liikuda.

Põha suunas Abra Pampani läheb jälle suur ja tolmuvaba tee.

Enne Abra Pampat on veel üks märkimistväärt ristmik, kunagi lõppes siin Ruta 40. Tee kannab praeguseks nime exRuta 40. Mõlemad teed on ainult kohaliku tähtsusega, kui turism välja arvata. Abra Pampas sõidan hooga tanklasse, ja üllatuseks saab teada, et diislit täna ei ole, ja et tulgu ma homme, “Mañana”. Kui homme, siis homme. Seejärel õnnestus leida wifi, et vaadata, et mis siin piirkonnas veel huvitavat on.

GPSi jälg 16-17 märts.2014


Jätkub …