Tuesday, March 11, 2014
Ruta 40 (Cafayate-Cachi)
1105 päev jätkub,
27.02.2014,
Reisi algusest 119 803 km,
Teekond: Cafayate – Molinos – Cachi (164 km)
Cafayate - Cachi vaheline kaugus mööda teed pidi olema peaaegu 160 kilomeetrit.
Teeks on jälle kuulus Ruta 40 oma tuntud headuses, ning Cafayate turismiinfo sõnul kulub läbimiseks vähemalt 5 tundi. See olevat siis, kui ainult sõita, sest tee pidi olema täiesti ok.
Lisades juurde pildistamispeatused ja tavalised peatused, võib julgelt juurde liita veel 2 tundi. Ette rutates võib öelda, et nii läkski, Cafayatest jäi selja taha kell pool üks, ja pool kaheksa olin Cachis.
San Carlos on Salta provintsi üks vanimaid asulaid, ja asub 24 km kaugusel Cafayatest.
Skulptuurid keskväljakul.
Ja kuna siin on ikkagi viinamarjapiirkond, kahel pool teed on istandused, siis on üks õige tegu osta kõrvalistmele järjekordne kilokotitäis viinamarju, hea sõidu ajal süüa. Ning üldjuhul võib kindel olla, et kaup on värske.
Liiklus on minimaalne. See Cafayate ja Cachi vaheline lõik on ikkagi kõrvaltee.
Tüüpiline tolmav Ruta 40.
Payogastilla, km 4390. Capilla Nuestra Senora Del Perpetuo Socorro.
Payocastilla. Mahajäetud tankla.
Quebrada de las Flechas – Valley of Arrows - veel üks väga omapärase loodusega koht.
Kõrgemalt avaneb täiesti avar vaade.
Molinos – järgmine väikelinn, kilomeeter eemal Ruta 40-st. Vaikne. Kokku nägin tänavatel vist alla 5 inimese liikumas. Aga keskpäev on ju siesta aeg, nii et pole ka ime.
Iglesia San Pedro Nolasco de Molinos
Tagasi Ruta 40-le. Veel üks tugevate käsipuudega sild. Sild ise on puust, aga pealtnäha täiesti ok.
16 km enne Cachit on tee ääres kaks Argentiina jalgrattamatkajat, peatun viipamise peale. Neil oleks vaja koos ratastega Cachisse saada, ning rattad leiavad koha bussi katusel, ja ees on ju veel kaks istekohta.
Omale on Cachi juba tuttav koht, ma üritasin ju siia jõuda juba jaanuaris, ja saabusin samuti juhuslikult kohatud autoga. Tagasivaade - http://tarmotamming.blogspot.com/2014/01/teel-cachi-suunas.html
Cachi munitsipaalkämpingu sissepääs. Olmest niipalju, et vesi on, elekter on, wifit ei ole.
Järgnevalt on vaja midagi söödavat leida, ja hea, kui oleks valmistoit. Viinamarjad olid põhimõtteliselt ka valmistoit, aga need said teepeal otsa. Linna poole liikudes jääb teeäärde pizzakohta silt, ning küsin läbi avatud akna, et kas nii vara süüa ka saab? Kell pole ju veel kaheksa, ja üldiselt süüakse siinmaal hoopis hiljem, mõnes kohas saab süüa kella 9-st või siis 10-st, ühesõnaga öösel.
Ikka saab, tuleb vastuseks, ja söögiasi on otsustatud. Kuna toiduportsud on siin riigis suured, siis tuleb pizza kämpingusse kaasa võtta, et teine pool jääb siis järgmiseks päevaks.
Vahepeal on aega ringi vaadata. Kohviku sisekujunduses on kasutatud eelmise sajandi 60-70-ndatest vinüülplaate. St plaadiümbriseid.
Saan kilesse pakitud pizza, ja hiljem kämpingus avastan, mis on seekord pizzaaluseks.
27 veebruari GPS-i jälg
Jätkub …
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
2 comments:
Pizzaaluseks head vana vinüül koos ümbrisega? ORIGINAALNE! Loodan,et Sul on kaasas plaadimängija ;) EDU SULLE SEAL KAUGEL
Omapärane alus jah, aga oli ilma ümbriseta, nii et pesin plaadi puhtaks, ja viisin järgmisel hommikul kohvikusse tagasi.
Post a Comment