Park National Los Cardones

1106 päev,
28.02.2014
Reisi algusest  119 940 km 
Teekond: Cachi – PN Los Cardones – Cachi (137 km).

Jätkame sealt, kus eelmise postitusega pooleli jäi. Cachist.


Parque National Los Cardones on üks suur (pindala 650 km²) kaktuste park, mis asub Salta-Cachi teel. Seesama park, kuhu ma juba jaanuaris üritasin tulla, aga ei jõudnud. Paarkümmend kilomeetrit jäi puudu (pikem lugu on siin http://tarmotamming.blogspot.com/2014/01/teel-cachi-suunas.html). 




 

Pargi on külastamine on tasuta, ja suur maantee jookseb otse läbi pargi. Parki läbiv lõik on kaetud korraliku auguvaba asfaldiga.

Vahepeal on mõned laiemad kohad, kus on ruumi peatumiseks, ning siis seal on ka lühikesed jalutusrajad, ning infotahvlid nende visade taimede kohta, kes on suutnud siin kuivas kliimas ellu jääda.
Pinnasest ma ei hakka parem rääkima, maapind koosneb valdavalt liivast ja erineva suurusega kividest.


Aga kaktus siin kasvab, ja ronib kõrgusesse, või täpsemalt ja tagasihoidlikumalt võib öelda, et “saab siin hakkama”. 

Stendidel on huvitavat infot kaktuste kohta:


Et noorte kaktusetaimedele on kriitilised esimesed 8-10 aastat, kui nad veel ei kogu endasse vett, ja nad kasvavad sel ajal u 5 cm








Ja üks 18 sajandi legend: (tõlkimata)



Edasi sõites on tee ääres üks kõrgem koht, ja siit saab orust üpris hea ülevaate.



Avarus.


Piedra del Molino. Siit läheb tee alla orgu Salta suunas.


Mööda mäekülge, rohkem, kui 3000 meetri kõrguselt 1500 m kõrgusele


Tee ääres on mitmed kitsamad ja laiemad kohad, mis kohe kutsevad peatuma ja pildistama. Ühes suuremas parklas on müügilett täis mitte suveniire, vaid hoopis erinevaid laamatooteid, juustud, vorstid, singid. Täpselt õige ajastus. Ja igat toodet on võimalik enne proovida. Öeldakse, et tühja kõhuga ei ole soovitav toitu ostma minna, aga nüüd on juba liiga hilja.

Edasi läheb nii, et osa ostetust saab otsa juba teel, vahepeatustes, ja allesjäänud osast tuleb õhtul lõpuks meelde pilti teha. Tavaliselt saavad asjad enne otsa.


Laamasink ja juust.

Sõidan kuni sinnamaani, kus toimus jaanuaris kardaani purunemine (järgmisel pildil on koht märgitud punase ringiga), ja kuhu ma oleks teeveerde peaaegu ööbima jäänud. Vaim oli juba valmis, ja et hommik on tavaliselt õhtust targem.


Mitte et selle kohaga oleks tekinud eriline emotsionaalne side, vaid et siis jäi meelde kohe kurvis parkiv turiste vedav väikebuss ja mööda mäekülge kulgev matkarada. Ja siis jäi ju rada läbi jalutamata, prioriteet oli sel momendil kuidagi Saltasse tagasi saada.










Paar tundi hiljem tagasi ülespoole sõites jääb ette veel üks mööda mäekülge kulgev kõrvaltee, mis siltide järgi nagu lõpeb 4 km pärast ära, kirjas on "fin camino", aga GPSi järgi peaks ikka kuhugi välja viima, punktiirjoont nagu jätkub kauemaks. Koha nimi on Valley Encantado. Lahendus on see, et lähed ja vaatad.


Rada on täiesti sõidetav, ja koht on täiesti inimtühi, aga üks kõrvaltee lõpeb kõige ehtsama parklaga, nii et jälle tagasi.




Teien rada on kaugelt vaadates täiesti olemas, aga …


… läbipääs on sõidukitele suletud. St sildi järgi suletud, ja nii lihtsat ja konkreetset silti tuleb siiski aktsepteerida, siin on ikkagi rahvuspark. Ja näha on ühed värskemad rattajäljed, mis keeravad tagasi, nii et see lõik jääb sõitmata. Edasi on teel liikunud ainult mingid sõralised. Hiljem Google Earthis jälgi ajades on näha, et tee läheb edasi ja läbi kellegi hoovi.

Tagasi Cachisse läheb sõit mööda kõrvalteed, mille nimeks on Camino de Los Coloradoes (seda peaks vist tõlkima Värvide Maantee või Värviline Maantee), igatahes teeäärsed mäed on päikeseloojangu käes küll erinevat tooni punased.






Enne Cachit läheb maastik rohelisemaks, ja ka siin on kahel pool teed kõrged kaktused.


Peatuspaigaks saab veelkord Cachi Munitsipaalkämping. Järjekordselt läheb hulk aega, et suurem tolm bussist välja saada, sest see viimane lõik oli jälle ülitolmune. Eks kogu puhastamine ongi selleks, et järgmine päev on uuel tolmul ruumi sisse tulla.



Kokkuvõtteks võib öelda, et oli üks tavaline actionivaba päev, selline, kus enamus päevast läheb plaanipäraselt, ja õhtul ei pidanud pikalt järjekordset magamiskohta otsima. Aga kämping oli internetivaba, ja 2G oli ainult nime poolest olemas, muidu oleks see post juba ammu üleval.

28 veebruari GPSi jälg

Jätkub …