2015, esimene tehniline

02.01.2015
Teekond: Uspallata – Barreal - Calingasta (171 km).

Teine jaanuar on nagu ikka teine jaanuar. Et on hommikune kultuuriprogramm, ja siis juba vaatab, kui kaugele edasi jõuab.

Hommikuses kultuuriprogrammis oli kõigepealt Uspallatast 7 km kaugusel oleva “Cerro Tunduquerali” külastamine.


Cerro Tunduqueral on eesti mõistes väike mägi, kus on mitmetel kivirahnudel hästi säilinud petroglüüfid, ehk siis kaljugraveeringud.










Ja täitsa ok vaade ümbruskonnale.


Ja kohe Uspallata külje all on vastavateemaline muuseum, “Museo Las Bovedas”.


Ehitus ise on ehitatud 18 sajandil jesuiitide poolt, ja seda kasutati metallide sulatamisel.


Muuseum on väike, aga siit leiab hulgem pilte ümbritsevate mägede kaljujooniste kohta.

Edasi hoopis teisel teemal - sest põhja poole sõites ja paaril korral kinni pidades tundus vasakpoolne tagumine velg kuidagi soojem. Mille peale sisemine hääl hakkab vaikselt häirekella lööma, sest üksi asi ei lähe niisama heast peast kuumaks, sellega on midagi muud seotud. Püüad endale küll valetada, et päike paistab ju ka vasakult, aga ega ikka enne rahu ei saa, kui pead kinni enne järgmist tanklat, keerad varjulisse kohta, st puu alla ja võtad ratta maha.

Ja ega sisetunne ei petagi, poolteljel on sees paras 5 millimeetrine loks, st täpselt see asi, mille kohta saab öelda “All of this has happened before, and all of this will happen again”. Edasi pole vaja pikalt mõelda, sõidad tankla kõrvale, pargid auto niimoodi, et ta lähemate päevade jooksul kellelegi jalgu ei jääks (kes teab, kui kaua seekord aega läheb) ja hakkad asjaga tegelema.

Tankla töötaja sõnul neil siin läheduses mingit mehaanikut ei ole, aga 200 meetrit eemal on tavaline teeäärne rehviparandustöökoda. Kuna üks pilt on parem, kui tuhat sõna, siis võtan kaasa tagavaraks kaasas oleva rattalaagri. Et oleks selge, mida vaja vahetada, ja ei peaks pikalt liiva peale joonistama.

Väga pikalt selgitama ei pea, sõidan kohale, ja seejärel algab tavaline protseduur. Ratas tuleb kergelt maha, ja piduritrummel ei taha hästi tulla, ja piduriklotsid võtan ise ära. Niikuinii on kindlam, kui ise pärast kokku laod. Edasi saab kätte pooltelje, ja pilt on niisugune: 


Stopperseib on veidi lahti tulnud, ja selle peal olev mutter on seest peaaegu ilma keermeta.


Ega ta väga kaua niimoodi polekski vastu pidanud.


Pooleliolev protsess.


Rattalaager ise nagu polegi peasüüdlane, aga kui juba vahetada, siis niipalju asju kui võimalik, ja uut rattalaagrit hakataksegi paigaldama. Paigalduse käigus saab uue laagri rulle koos hoidev metallvõru haamriga paraja obaduse, ja mina millegipärast sellisega sõita ei julge, väemalt siinmail.

Õnneks on kaasas veel üks täiesti korras, aga paar päeva kasutuses olnud laager, mis läheb nüüd paika. Siia juurde peaks rõhutama, et “Arge seda ära lõhkuge, mul on see viimane”, aga seekord saab kõik paika. Ja õiges järjekorras.


Kuni sinnamaani, et ratta saab alla, ja siis oleks vaja pidureid õhutada.

Kahjuks ei paku ükski kaasas olev Eesti-Hispaania taskusõnastik selliseks tegevuseks valmis lauseid. Mitte sinnapoolegi.

Berlitzi vestmikus on kirjas tore ja asjalik lause, et “Estara listo hoy mismo”, et selle saab valmis tänase päeva jooksul, ja siis on seal lause laiskadele, et “Su coche no tiene arreglo” – et teie autot ei tasu enam parandada.  See viimane on muidugi täiesti mõttetu lause, sest  kui niisugust juttu kuulata ja uskuda, siis poleks jõudnud Lätinigi.

Aga pidurite õhutamise kohta polnud mitte sõnagi.

Niipalju mehed kohapeal teavad, et pidurivedelikku tuleb juurde kallata, hea seegi. Ainult et ma pole ise siiani suutnud välja mõelda lahendust, kuidas üksi pidureid õhutada, ja sellepärast ma ei olegi tahtnud seda tööd suva kohas üksi ette võtta. Mägedes ikka täitsa ilma piduriteta ei saa, ainult mootorist alati ei piisa.

Tegelikult pole ju õhutamisega midagi keerulist, see klassikaline “pumpa-hoia-põhjas-…” ja nii edasi niikaua, kui pedaal pidama hakkab. Aga kuidagi ei suuda selgeks teha. Õnneks on kogu laagrivahetuse ümber rohkem publikut, ja siis üks mees jagab asja ära, ja selgitab teistele.


Ja et kindlam olla, istub ise rooli taha piduripedaali tallama. Igatahes loetud minutitega on pidurid jälle olemas.

Kuna väljas pole veel kottpime, ja meestel on gaasikeevitus nurgas, siis saab ära parandatud väike pragu summutil.


Kokku läheb paar tundi. Kogu rattalaagri vahetamise paaritunnine teenus kahe mehega läheb maksma 100 peesot. See on siis 6,7 EURi. Maksan kummalegi mehele 100 peesot, muidu on kuidagi imelik, ikkagi väga oluline ja vastutusrikas töö on ära tehtud. Vaevalt, et keegi eestis selle töö 13,5 Euriga ära teeks. Ei hakka sel teemal siin pikemalt arutlema, pole vist mõtet.


Sõidan tagasi sadakond meetrit, ja jään tankla kõrvale ööbima. Tankla on ööpäev lahti, saab midagi söödavat, ja saab nii pesu- kui ka joogivett. Hommikul selgub, et nagu ikka, oleks hoopisvaiksem magamiskoht olnud tankla taga oleva mäe otsas.

Seekord lahenes olukord väga hästi, päeva lõpuks oli auto korras. Eks siin liikudes tuleb arvestada, et paljud teed on ülitolmused, ja treppi sõidetud nagu pesulaud, nii et ikka juhtub mõni asi lahti loksuma. Peaasi on õigel ajal jaole saada.

Järgneb …