“Beware of all entreprises that require new clothes”. – Henry David Thoreau.
Ma loodan, et see ütlus ei pea paika järgmistel päevadel. Eile õhtul pärast päästepaadihäiret anti veidi aega, et saaksime oma põhilise ja suurema päästevesti kajutisse tagasi viia, sest igal vestil on kajuti number ja seda vesti kasutatakse ainult hädaolukorras. Lisaks oli kajutis veel üks väiksem päästevest, mis on ette nähtud igapäevastel maabumistel “zodiaki” nimeliste kummipaatidega, ja need ei ole personaalsed, see tähendab, et maabudes jäetakse need maabumispaika ja pärast jälle igaüks võtab järjest endale ühe.
Seejärel oli päevaplaanis Antarktika külastamiseks vajaliku riietuse ja jalanõude kättesaamine. Riietus koosnes uuest kollasest soojast kapuutsiga talvejopest, mille võis pärast endale jätta, ja soojadest kummikutest, mida omale mälestuseks jätta ei tohtivat. Ülejäänud asjad pidid igaühel endal olemas olema, kindad, müts ja veekindlad püksid, sest maabumine toimub kummipaatidega otse kaldale, mitte sadamasse, ja paratamatult tuleb viimased meetrid kõndida vees. Tegelikult oli võimalik kõike vajalikku varustust osta Ushuaiast, ja ka rentida soovi korral. Ma olin mitmetest blogidest lugenud soovitusi, et võtke kaasa piisavalt mälukaarte, et pildid ja videod ära mahuks, aga siin laeval oli kaupluses saadaval nii mälukaardid kui ka igasuguseid sooje ja ka veekindlaid riideid. Õnneks on mul omal sooje riideid piisavalt kaasas, 2010 aasta märtsis sellesama bussiga Alpide ületamine andis kasuliku kogemuse, mida tasub kaasa võtta ja mida selga panna.
22. veebruari päevakava, suurelt monitorilt pildistatuna. Kava kohta öeldi kohe alguses, et kavast püütakse kinni pidada, aga üldiselt arvestatakse kõigepealt ilmaga, sest ilm dikteerib, kuhu saab sõita ja maabuda ja kuhu mitte. Iseenesest väga mõistlik suhtumine, sest loodusega mittearvestamine ja mingite plaanide pimesi järgimine ei saa tavaliselt hästi lõppeda, paindlik peab olema Omal ju liikumisel sama printsiip, kõik sõltub ilmast, vihmaperioodil valesse kohta pole tark ronida, mis sest, et veekindlad riided seljas või siis vihmavari kaasas. Üldiselt planeeritakse kaks maabumist päevas, üks hommikul, ja teine peale lõunat, ja kuna laeval peaks olema 114 reisijat, siis pidavat saama kõik maale.
Hommikune esimene seminar oli lindudest, keda me võime nende päevade jooksul näha, ja teine andis muid fotograafiateemalisi kasulikke nippe, ja tutvustas lihtsaid võimalusi, kuidas kaamerat zodiaki reisi ajal kilekoti abil kuivana hoida.
Hommikul oli väljas ilus päikeseline ilm, ja ei mingeid suuri laineid. Ka selline Drake väin on olemas. See oli hommikul, lõunapoole läks ilm pilvisemaks ja seejärel hakkaks sadama. Ja muidugi tõusis tuul ja lained läksid suuremaks ja suuremaks ja suuremaks. Järjekordsel briifingul mainiti, et kui kellelgi pole merehaigusevastaseid vahendeid kaasas, siis laeval on arst ka olemas, ja et “shot” peaks aitama. Igatahes hoolimata sellest, et alates käesolevast aastast on Argentiinas kilekottide müük lõpetatud, on mul mõned veel varuks. Läänemerel pole mul õnnestunud merehaigusesse jääda, aga Läänemerd ja Drake väina on väga kohatu võrrelda.
Kajutist – esialgu pidi olema koht kolmeses kajutis, aga midagi oli muudetud, nii et lõpptulemuseks oli koht kaheses kajutis, ja täiesti laeva ninas. Ja kui mujal eriti ei loksuta, siis laeva nina kõigub ikka. Positiivselt mõeldes on see jälle võimalus igale poole esimesena jõuda, mis polegi nii paha, kui veel elu sees, sest esimene õhtu oli igati ok, aga teise päeva õhtul ja öösel oli vaja vahepeal voodist kinni hoida, et välja ei lenda. Turvavööd oleksid abiks olnud. Ikkagi Drake väin.
Internetist. Minu andmetel jõudis esimene postitus üles, ma ei näinud ühtegi veateadet, Windows Live Writer tegi seda, mida ta tegema peab, isegi ühe pildi sain kaasa panna ja 10-megasest interneti limiidist on 2 mega läinud. Ma ei hakanud kontrollima, et kas sai üles, sest siis oleks veel paar mega kadunud. Võib-olla hiljem, ja Chromel tuleb enne piltide laadimine kinni keerata, et võimalikult vähe datat üles-alla liiguks. Kui nüüd selles suunas edasi mõelda, siis POP3 meili saab telnetiga ka lugeda, aga mul pole kuskilt silma hakanud, et blogspoti saaks otse telnetiga postitusi lisada. Kaudselt saaks küll, kui saata telnetiga meili teel uus postitus.
Paar sõna voolupistikute ja pesade kirevast maailmast, sellest ei saa kuidagi ei üle ega ümber. Valdavalt on laeva kajutites 110V ja USA standardi pesad, ja sellise standardiga oli mul ainult Nikoni kaamera akulaadija. Hea ja positiivne uudis oli see, et kajutis pesuruumis oli 220V pesa, halb uudis jälle see, et pesa ei anna läpakale piisavalt voolu. Ma olin arvestanud, et kõike ülejäänud stuffi (Sony kaamera ja telefon) saab laadida üle USB läpakast, aga see tähendab praegu, et tuleb kuskil ühiskasutatavas ruumis juhtmepundar laiali laotada, ja loota, et keegi juhtmete otsa ei komista.
Posts
