Tierra del Fuegio, Penguino Ray

717 päev.






Lõuna-Ameerika lõunatipus asuv Tulemaa on jagatud kahe riigi, Argentina ja Tšiili vahel.


Huvitav on aga see, et Argentiina kõige lõunapoolsema osa sealhulgas Ushuaia linna külastamiseks tuleb sõita 300 kilomeetrit läbi Tšiili, ja Tšiili kõige lõunapoolsemasse osasse pääseb mööda maismaad ainult läbi Argentiina. Nii et ees ootab 2 piiriületust.

Argentiinast välja saab ilma mingite probleemideta, nagu varemgi, ja Tšiili piir ei üllata samuti mitte millegi erilisega, kui välja arvata, et värskeid ja töötlemata toidukaupu ei tohi üle piiri viia. Aga see pole muidugi üllatus, vaid on varemgi teada. Nimekirja kuuluvad ka maitseained, ja ma pean sügavat sisemist võitlust, et kas panna tollideklaratsiooni kirja kaks poolikut purki musta ja punase pipraga. Ma olen netist lugenud juhuseid, kus reisijad on oma maitseainetest piiril ilma jäänud, aga siiski jätan need 2 purki kirja panemata.

Aga tomatitega ei saa riskida, need tuleb enne ära süüa, sest värske ja punane tomat läheb üldjuhul kategooriasse “värske ja töötlemata”, mis sest, et pealispinda on kindlasti töödeldud mingite kemikaalidega. Igatahes 20 meetrit enne piiripunkti tuleb teha täiendav söögipeatus, tomatid saavad otsa ja autosse jääb ainult reetlik lõhn ja tomatine nuga ning plastmasskarp, mille avastamisel tollitöötaja tõstatab õigustatud küsimuse, et kus on tomatid? Aga mis otsas, see otsas, see tähendab, et ära söödud, seletan viipekeelses ja sellest piisab.

Auto vormistusel ei esitata ühtegi üleliigset küsimust, meie eestikeelsest rohelisest tehnilisest passist leitakse kõik vajalikud andmed, ja pole ka ime. … piiripunktist käib läbi enamus Tulemaale suunduvaid sõidukeid ja siin on vist ära nähtud enamuse maailma riikide tehnilised passid.

Positiivse küljena tuleb ära märkida, et Argentinast väljumise väljumisel tuleb täita väike isekopeeruv 4-leheline blankett isikuandmetega, esimene jääb Argentiina piirile, teine leht võetakse ära Tšiilisse sisenemisel, kolmas Tšiilist väljumisel ja neljas Argentiina Tulemaale jõudmisel. Aga jah, need piiripunktid on juba ehitatud sellise arvestusega, et siin käib pidev edasi-tagasi voorimine ja ka suured bussid tuleb kiiresti läbi lasta.

50 kilomeetri pärast saab tee otsa, ees on Magalhaesi väin. Päike paistab, ja vist pole vaja mainida, et väljas on tuuline. See on üks nendest kohtadest, kus saab aru, et loodus on inimesest üle. 

Praami pole näha, mingit sõiduplaani samuti. Eraldi on ooterida suurtele veoautodele ja eraldi väikestele. Pargin saba lõppu ja püüan lähedalasuvatest majadest leida infot piletihindade kohta. Enamus on lukus.


Leian sadamahoone, ukse ees on lammas köiega kinni. Seest saan teada, et laev tuleb varsti ja maksta saab nii Argentina või Tšiili peesodega ja ka US dollaritega. 


Seejärel jõuab kätte laevaleminek.


Laev hakkab liikuma, vaatan lainetavat merd ja mõtlen, et kas see on tõesti tõsi, ma olen jõudnud oma sõiduga Tulemaale ja sõidan praegu praamiga üle legendaarse Magalhaesi väina.


Laev jõuab kohale. GPS kinnitab, et manner jäi seljataha, ees on Tierra del Fuego kõige suurem saar Isla Grande (48 tuh km2).


Laevast maha sõites hakkab silma pikk-pikk autode järjekord.

Esimene lõik Tšiili maanteed on korralik, aga ma tean, et see on petlik, peagi algav kruusatee on paljude lahtiste kividega ja nii 150 kilomeetrit kuni Argentiina piirini.


Ainult et enne Argentiinat jääb peaaegu teele veel üks haruldane ja huvitav koht, millest pole pooltki sõna ei Lonely Planetis ega pidavat olema ka teistes trükitud reisijuhtides. Siin pidi olema ainus mandri Lõuna-Ameerikas asuv kuningpingviinide koloonia.

Selliste väljaspool turismimarsruute asuvate kohtade infot jagatakse tavaliselt reisijalt reisijale ja midagi leiab ka internetist, kui on teada, mida otsida.


Ööbimispaik Tulemaal.

Väljas oli selline tuul, et magamine oli peaaegu võimatu, buss kõikus nagu Magalhaesi väina ületades. Aga varjulist kohta ei olnud kümnete kilomeetrite kaupa.


Siin see peidetud koht ongi, suurtel teedel ei olnud mingeid viitasid, ja mööda kõrvalteed sõites oli teeäärsel aial ainult üks väike noolega silt “Parque Pinguino Ray”.

Peagi saabusid töötajad, ja üks esimestest küsimustest oligi, et kuidas te sellest kohast teada saite?


Pingviinid olid kahes väikeses grupis, väga lähedale ei lubatud minna, sest käsil oli munade haudumine ja see lähedale minek ei olnudki nii lihtsalt võimalik, sest väike veeriba oli vahel.








Eemal rannas on teine grupp, kes lihtsalt seisavad tugeva tuule käes.


Kuningpingviinid on kuni 90 sentimeetri kõrgused, kaaluvad 11-16 kilo ja jäävad suuruselt alla ainult keiserpingviinidele (Emperor Penguins).




Vahepeal liigub mõni lind mööda randa. Ja seejärel lihtsalt seistakse vee ääres.




Pingviine võib vaadata niikaua, kui tahtmist jätkub, kedagi ära ei aeta. Külastajaid praktiliselt ei ole. Tunni aja jooksul saabub veel üks Argentina registreerimisnumbiga auto.


Tagasi suure tee poole sõites hakkavad silma tee ääres mahajäetud külad.


Seejärel ületab suurt teed lambakari, mille lõppu pole esimesel pilgul nähagi.


Lõpuks saab kruusatee otsa, lambad samuti ja ees on järjekordne piiriületus. Ei midagi erilist. Passi lisandub veel üks Argentina tempel, mille juurde kirjutatakse 90 päeva. Ja autosse ei taha keegi sisse vaadata. 


Argentina kõige lõunapoolsema linna Ushuaiani jääb veel 300 kilomeetrit.

Jätkub…