Patagoonia 3, Cueva de la Manos ja Perito Moreno liustik

Ikka edasi lõuna poole.


160 kilomeetri kaugusel Perito Moreno väikelinnast on Rio Punturase kanjon ning UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluv käejälgede koobas ehk “Cueva de las Manos” (Cave of the Hands). See huvitav koht taasavastati alles 1881 aastal.




Sissepääsu juurest saab edasi ainult giidi saatel mööda mäekülge kulgevat jalgrada. Paarisaja meetri kaugusel on kaljuseinal esimesed joonised, kui neid käte jäljendeid võib nii nimetada. Ainult et siin on asetatud vasak käsi peopesaga vastu kiviseina, ja seejärel on puhutud värvi läbi luust toru vastu kätt, nii et kivile jääb negatiivne käejälg.


Kaljuseinad on meetrite kaupa kaetud käe jälgdega, neid on siin üle 2000, ja rohkem kui 90% on vasaku käe jäljendid, ning ühel jäljel on isegi 6 sõrme.


Siin on kasutatud erinevaid värve, tumepunast, musta, kollast ja ka valget. Ja jäljendid on väga hästi säilinud.



Ja käejäljendite kõrvale on joonistatud guanaakod – väga tõenäoliselt tolleaegsete inimeste põhitoidus.


Jooniste vanuseks on 13.000 – 9.000 aastat, ja enamus on väga heas seisukorras. Joonised on pärit kolmest eri perioodist, kõige vanemad (13.000 aastat) on jahistseenid, kätejäljendid on 7000 aasta vanused ja kõige uuematel on kujutatud inimesi ja erinevaid loomi ning abstraktseid kujundeid.

Lisalugemist sellest huvitavast kohast leiab kõigepealt Wikipediast http://en.wikipedia.org/wiki/Cueva_de_las_Manos, aga pikem ning põhjalikum jooniste ajaloost on UNESCO veebilehel, ma parem ei üritagi seda pikka ja huvitavat juttu ümber tõlkida  http://whc.unesco.org/en/list/936 .


Ja veel tahaks öelda, et kogu see kanjon oli üks väga erilise ja positiivse auraga koht. Ma ei imesta, et kaugel ajal inimesed just selle koha elamiseks valisid ja siia jälle tagasi tulid.

     
Praktilist infot Cueva de las Manose külastajale: piletihind välismaalasele on 50 Argentiina peesot (u 10 USD), koht on avatud 9 – 19.00, ja giidiga ekskursioonid on igal täistunnil.








Patagoonia avarus. Midagi samasugust oli Namiibias, seal oli samuti avarus ja hingematvad vaated.


Tee kaob kaugusesse, kedagi pole vastu tulemas, sest siis oleks tolmupilv juba kaugelt näha.


Ja kohati on Ruta 40 saanud uue katte. Mis tähendab, et enam ei pea iga 10 kilomeetri tagant vaatama auto alla, et kas kõik auto külge kuuluvad osad on ikka alles. Seni veel on, vähemalt esmapilgul.




El Calafate on Patagoonia väikelinn, mis elab valdavalt turismist ja meenutab kuidagi väga Alpide suusakeskust. Ainult et lumi on puudu ning väljas on 25 kraadi sooja. Peatänaval on valdavalt kas matkariietust ja varustust või siis suveniire müüvad kauplused. Ja toitlustusasutused. Ja turismifirmad, mis pakuvad erinevate liustike külastamist. 


Siit 80 kilomeetri kaugusel asuv Perito Moreno liustik on Argentina üks populaarsemaid vaatamisväärsusi. 


Parque National Los Glaciares - Rahvuspargi sissepääs.


Esimene pilk Perito Moreno liustikule. Liustiku kogupindala on 250 km2 ja pikkus on 30 km. Veel üks suur erinevus - kui mujal maailmas liustikud kahanevad, siis Perito Moreno liustik on hoopis kasvav liustik.


Väljas on ilus ja soe suveilm, oma 25 kraadi. Inimesed jalutavad T-särkide väel, aga eemat paistab keskmiselt 70 meetri kõrgune ja 5 kilomeetri laiune jääsein. Liustiku tegelik paksus on hoopis suurem, 170 meetrit, sest üle 100 meetri jääd on vee all. Liustiku keskosa ja servad liiguvad erineva kiirusega, keskosa liigub järve poole kiirusega 1,7 meetrit päevas ja servades on kiirus 0,4 meetrit päevas.


Liustik lõpeb järves. Lago Argentino on Argentina kõige suurem järv, keskmise sügavusega 150 meetrit ning järve maksimumsügavus on 500 meetrit.


Helendav helesinine jää.


Aga liiga lähedale ei lubata minna, külastajatel tuleb püsida neile ettenähtud turvalistel radadel.



Jätkub.