Isla Martillo

730 päev.
Reisi algusest 82 710 km,
Ushuaia.

Selle postituse pealkiri võiks vabalt olla pingviini-eri. Ushuaiast 85 kilomeetri kaugusel Isla Martillo saarel on suurem patagoonia pingviinide koloonia, ja lisaks pidavat seal olema ka mõnikümmend paari suuremaid gentoo pingviine.

Ainult et külastamine pole nii, et lähed suvalisel ajal kohale ja siis vaatad, kaua jõuad, nagu näiteks Valdezi poolsaarel. Ushuaiast väljub mitmeid poolepäevaseid ja ka pikemaid laevareise, mis sõidavad mööda Beagle väina ja ka Isla Martillo saareni, nii et laevalt saab pingviine näha, aga saarele võib külastajaid viia ainult PiraTour Travel.

Külastajate arv ja külastuse kestvus on samuti piiratud, päeva jooksul lubatakse saarele kokku 80 külastajat, et siis 4 gruppi a 20 huvilist, ja saarel saab olla üks tund. Mis tähendab lühidalt seda, et reis tuleb järgmiseks päevaks ette broneerida, sest muidu on kõik kohad välja müüdud. Muidu poleks broneerimisega mingit probleemi, ainult et kui järgmine päev juhtumisi sajab paduvihma, siis lükkaks parem külastuse edasi, sest muidu on jälle kõik fotod hallid ja hea, kui kaamera jääb kuivaks.

Ilmateade ennustab küll enam-vähem, aga kuna ilm muutub siin mägede vahel kardinaalselt viis või rohkem korda päevas, siis ei tea kunagi, millal järgmine sahmakas vett pähe tuleb. Eile tuli näiteks vihmale vahelduseks veidi rahet. Ja siis vihma ja tunni aja pärast oli jälle täiesti selge ja sinine taevas. Kaugemad mäetipud on aga juba lumised. 


Reisid toimuvad kaks korda päevas, esimene väljumine on hommikul kell 8 ja teine on kell 14, ning õigem oleks olnud võtta hommikune reis, sest ennelõunane ilm on tavaliselt ilusam, aga ju ma polnud siis esimene, kes seda ära jagas. Kella kahesele oli veel kohti saadaval.



Logistikast – tegemist oli nn kombineeritud bussi-laevareisiga, mis tähendas, et kõigepealt viidi külastajad väikebussiga 85 kilomeetri kaugusele Tulemaa kõige esimesse asundusse, Estancia Harbetoni. Viimane pool teed oli kruusatee, nagu sõitaks Otepää kuppelmaastikul, ainult et tee kõrval olevad mäed olid tunduvalt kõrgemad. Kohale jõudes öeldi, et kui keegi soovib oma kaasavõetud toitu süüa, siis nüüd on paras aeg, sest pingviinide juuresolekul on söömine keelatud. Seejärel viidi kogu seltskond suurema kummipaadiga kilomeetri kaugusel oleva saareni.

Edasi tulevad juba pildid, terve kallas oli kaetud väikeste pingviinidega, kes olid igapäevaste külastustega harjunud, sest paadi saabudes astusid nad aeglaselt paar-kolm meetrit kõrvale. nii et avanes vaba läbipääs.
    







Tegelikult on siin saarel mitte kaks, vaid hoopis kolm liiki pingviine, peale patagoonia ja gentoo ehk eeselpingviinide on siia viimasel ajal saabunud või siis siia eksinud mõned suured kuningpingviinid.


Kõik kolm liiki ühel pildil, kaks kuningpingviini, nende kõrval on üks punase nokaga gentoo ja tagaplaanil hall patagoonia pingviin.


Veel mõned gentood, aga neile ei lubatud lähedale minna, nii et nendest väga suures plaanis pilte ei ole.

Aga patagoonia pingviine oli see eest kõikjal.








  


Magellani e patagoonia pingviin muneb tavaliselt oktoobris kaks ühesuurust muna, ja vanemad kasvatavad üles kaks pingviinitibu, erinevalt ainult Antarktikas elavatest keiserpingviinidest, kes kasvatavad ülikarmides tingimustes üles ühe järglase. Aga dokumentaalfilmide Oscari saanud “Pingviinide marssi” ma siin ümber jutustama küll ei hakka, kes on näinud, saab ise aru.

Loodustingimused on siin teised, ja patagoonia pingviin kaevab omale uru, et olla haudumise ajal tuulte eest varjus. Igatahes on terve maapind auke täis kaevatud ja peaaegu igast august vaatavad vastu kellegi nokk ja silmad.  



Külaliste käigurajad on tähistatud kuivanud puudega, jalutades tulebb püsida rajal, sest üle pesa kõndides võib see sisse variseda. Ning mõned pesad on kaevatud isegi käiguradadele. Üldiselt kaevab pingviin omale ise uru, aga võimaluse korral kasutab ka küülikute poolt juba valmis kaevatuid.















Paat tuleb koos järgmise 20 külastajaga.








  






Aeg saab otsa kiiremini, kui oleks oodanud, ja kummipaat viib seltskonna tagasi suurele maale, Estancia Habertoni. Järgnev tutvustus on võetud farmi koduleheküljelt Link


Harberton on vanim farm (estanica) Argentiina Tulemaal. Selle asutaja Thomas Bridges oli orb, kes oli Inglismaal leitud mingi silla pealt ja kelle adopteeris anglikaani misjonär, Rev GP Despard. 1856 aastal, kui Thomas oli 13-aastane, viis teda lapsendanud pere ta Falklandi saarte hulka kuuluvale Keppeli saarele. Seal õppis ta Yamana  rahvalt Yagani keelt.

Oma esimese reisil Tulemaale 1863 aastal suutis ta rääkida Tulemaalastega ja selgitada missioni olemust. “The Anglican Mission in Ushuaia” on asutatud Thomas Bridgesi poolt aastal 1870, ning alates 1871. a. elas ta seal alaliselt koos oma naise Mary Ann Varderi ja väikse tütre Maryga.

1884. aastal osales Thomas Bridges Ushuaia provintsi moodustamisel. Kaks aastat hiljem, pärast 30 aastat tegelemist Keppeli ja Ushuaia missionidega sai Bridges Argentina kodakondsuse ja Argentina Valitsuselt (tolleaegne president oli Julio Argentino Roca) maa-annetuse - tunnustamaks tema töid ja tegemisi põliselanike ja merehädalistest meremeeste hulgas Cape Horn piirkonnas.

Annetatud maale rajatud farm kandis kõigepealt nime Downeast ja see asus 40 meremiili Ushuaiast idasuunas. Hiljem sai farm nimetatud Habertoniks Thomase abikaasa sünnikoha järgi Inglismaal, Devonis. Harberton kuulub praegu Thomas Bridge poegade - Will ja Lucas- lastelastele. Selle omanik Thomas D. Goodall on farmi asutaja neljanda generatsiooni järeltulija ja elab koos oma perega – viienda ja kuuenda generatsiooni esindajatega 1887. aastal ehitatud farmis.

Estanica Harbenton on alates 1999. aastast Argentina Riiklik Ajaloomälestis (Argentine National Historical Monument) ning on säilitanud oma esialgse välimuse. Lihtsad puitehitused, aiad, kivimuulid ja terrassid. Algselt tegeleti lamba- ja veisekasvatusega ning Harbertonis oli ka esimene kauplus (almacén) ning kaupa imporditi Tulemaa lõunaosadesse. Samuti müüdi seal rajoonis töötavatele kullakaevuritele köögivilja, liha ja muid kaupu.

Bridgede perekonna ja Tulemaa kohta on olemas palju raamatuid ja artikleid, kuid vaieldamatuks klassikaks on asutaja poja E.Lucas Bridge teos “Uttermost Part of the Earth”. Selle raamatu valis “New Yorgi Explorer`s Club” 20 sajandi 100 parima seiklusjutustuse hulka.





Edasi on kavas Estancia Habertoni kõrval asuva mereloomastikku tutvustava “Museo Acatushún” külastus, siin oleks vaatamist küllaga, aga aeg on piiratud poole tunniga, sest turismifirma buss ootab, et saaks kõik külastajad Ushuaiasse tagasi viia.





Tuul puhub siin enamus aega lõunast.


Veel poolteist tundi loksumist, ja kell 8 on peatus Ushuaia sadamas. Päev on jõudnud õhtusse, kaamerates on peaaegu 400 pilti ja veerandsada videoklippi pingviinidest.

Ja lõpuks paar rida blogimise köögipoolelt - ma kasutan siiani Windows Live Writerit (WLW), kuna sellega oli mugav offlines kirjutada ja sai jooksvalt teksti vahele pilte lisada, aga kuna viimastel aegadel oli peaaegu võimatu rohkem kui 10 pildiga postitust üles laadida, siis praegu käib blogimise protsess aeglasemalt, aga lollikindlamalt - enne pildid Flickerisse ja siis sealt lingid blogisse.

Või siis YouTube.