End of the Road

724 päev,
Ushuaia - Estancia Moat - Ushuaia.

Kui tahtmist jätkub, siis Ushuaiast saab veelgi rohkem lõuna poole sõita. Mitte küll otse mööda rannikut, sest rannikuäärne tee lõpeb peagi parklaga, aga kõigepealt tuleb sõita tagasi mööda Ruta 3 maanteed, 40 kilomeetrit, ja seejärel viib sõjaväe poolt ehitatud tee nimega J (Ruta 33) mägede vahelt jälle tagasi rannikule.
 

Paremale jääb Beagle kanal, mis on üks kolmest väinast Atlandi ja Vaikse Ookeani vahel. Kaugemal paistab Tšiilile kuuluv Isla Navarino.




Tee ääres olid mõned üksikud elamud, ja ühes kohas oli peaaegu keset teed lamamas koer koos kutsikatega, ning neil polnud mingit kavatsust minema minna. Aga liiklus ju praktiliselt puudus.




Magellanic Cormorant – patagoonia kormoran.










Southern Crested Caracara




Osade lindude nimed on kahjuks puudu, kuna mul lindude välimäärajat kaasas ei ole ja kui ma muidu olen kasutanud interneti abi, siis praegu on ühendusega jälle nii, nagu tavaliselt. See tähendab, et enamus aega ei liigu midagi ei üles ega alla.


Viimased kilomeetrid mööda täiesti tühja kaldaäärset teed.


Veel üks üle ootuste korralik sild üle Moati jõe. Viimane kilomeeter ja kaugemalt hakkavad paistma mõned hooned. Keset hoovi on kõrge raadiomast ja kõrval lehvib Argentina lipp.


Siin sai tee otsa. Värav oli kutsuvalt lahti, hoovis jooksis ringi paar keskmise suurusega koera, aga hammustamiseni seekord ei läinud. Edasi läks nagu ikka, et kust kaugelt tulek, ja kui kaua teel ja kõik muud sellega kaasnevad küsimused. Lühidalt ütlesin, et tulek on Eestist üle Lõuna-Aafrika Vabariigi, aga kuna üks pilt räägib tavaliset rohkem, kui tuhat sõna, siis näitasin küljeuksel olevat kaarti koos sellele joonistatud teekonnaga. Edasi tehti maakaardist paar pilti, rääkisin juurde oma senisest teekonnast ja seejärel kutsuti sisse, et ma midagi külaliste raamatusse kirjutaksin.

Lappasin veidi külaliste raamatut, ja nad on siin ikka igasuguseid huvitavaid inimesi ja sõidukeid näinud. Näiteks 2013 jaanuaris saabus siia 7 liikmeline tsehhi-poola-slovaki seltskond, ja sõidukiteks olid 2 Trabanti (jah, sedasama Ida-Saksa Trabanti, 26 hobujõulise mootoriga), 1 Fiat 126p (23 hj) ja mootorratas Jawa 250 (9 hj).

Selle peale tahaks väga tsiteerida kodumaiste klassikute kuldseid sõnu, et “Tule taevas appi”. Lisalugemist nende reisist leiab http://www.facebook.com/TransTrabant . 


Moatist edasi saab ainult jalgsi, või siis hobusega. Jalgrattaga saaks ka, kui ratast seljas tassida, aga nii ei ole huvitav.

Kirjutasin oma autogrammi külalisraamatusse, ja asusin tagasiteele.

Viimane pilk selja taha, sest väga tõenäoliselt ma siia niipea tagasi ei tule, ja siis edasi põhja suunas. Või oleks täpsem öelda, et tagasi ülespoole.




Ees ootas kümneid kilomeetreid kitsast ja vaikset rannikuteed, mis lausa kutsus peatuma ja pildistama, vasakul võrratud vaated ja linnud, kes inimesi eriti ei peljanud.


Ainult et mõned on liiga kõrgel.


Jätkub, ja siia rohkem pilte ei tule, sest muidu ei jõua see postitus kunagi üles.

Vahepeal jõuab kätte jälle uus päev, aga viimaste päevade netiühenduse kvaliteedi kohta võib viisakalt öelda, et “läänerindel muutusteta”. Vajutad oma paarkümmend korda “Post draft to blog”, aga ei midagi. Vahepeal tuleb korraks pähe mõte, et võiks Windows Live Writeri asemel midagi muud kasutada, aga kui ikka ühendus katkeb või teda lihtsalt ei ole, siis on ükskõik, mida kirjutamisel kasutad.  

Tegelikult võiks muidugi vahetevahel gloobust ka vaadata ja olukorda reaalselt hinnata.