La Quiaca

1124 päev 18.03.2014
Reisi algusest 120 977 km
Päevateekond: Abra Pampa – La Quiaca – Cieneguillas – Paicone - Pirquitas – ja veel edasi, kokku 231 km.

Nii nagu Patagoonias, soovitatakse ka Argentiina põhjapiirkonnas kasutada iga võimalust tankimiseks. Eelmisel õhtul öeldi tanklast, et diisel tuleb hommikul, aga ju siis hommik kell 10 ei olnud veel piisavalt hommik. Et tuleb hiljem. Tegelikult polnud sellest üldse lugu, lihtsalt omal on kindlam tunne, kui on piisav varu olemas.

Piisava varu mõiste on momendil, et saad sõita kuskile x kohta, kus peab olema tankla, aga kui ei ole, ja siis on piisavalt kaasas, et sõita veel järgmisesse ja veel järgmisesse. Momendil on puutumatu varu suurus 60 liitrit, millest piisab mägedes u 500 km läbimiseks.


La Quiacani oli alla 90 kilomeetri. Linna piiril on esimene turismiinfo silt, aga ehitus selle juures on kuidagi lõpetamata välimusega. Uksed on lahti, ja elektrijuhtmed ripuvad seinal. Paarsada meetrit edasi näitab järgmine silt, et siin on “Information Turistica”. Peatus.
Kohalikku turismikaarti ei ole saadaval, aga käega viibatakse, kus suunas on kesklinn, ja kuidas saab Boliivia piirile. Küsimusele Ruta 40 kohta saan teada, et tee on ilus ja muidu ka ok, et tee on “ruta turistico”, ja vist on natuke laineline ka. Ma ise arvan, et vist on mõni jupp siledam ka, aga jah. Ja et tankla on kohe 100 meetrit edasi. Ja kuna kaarti neil anda ei ole, siis sõida veidi edasi, ja siis Ruta 40 jääb vasakule.

Jutud räägitud, st kõik pikk jutt ära kuulatud ja üldiselt teemale pihta saadud, sõidan tanklast läbi, võtan paagid diislit täis, ja sõidan kesklinna. Ja vahatevahel on jälle meeles, et kusagit tuleks postmarke osta. Postkaarte on kõikjal, aga markidega on hoopis teine lugu. Kui leiad päeval postkontori, siis on see keskpäeval suletud, ja kui leiad õhtul postkontori, siis on parasjagu pühapäev, või on lihtsalt muu riigipüha. Või kohalik püha.

Seekord on erand, lõuna pole veel kätte jõudnud, ja pärast 10-minutilist ootamist erinevates järjekordades saab hakata marke ostma. Marke ei osteta vist eriti tihedalt, sest, marke vajavad postkaardid loetakse vähemalt kaks korda üle, ja tagantruumist tuuakse müügiks vajalik kogus. Lõpp hea, kõik hea.

 
Järjekorras seistes vaatan seintel olevaid reklaame ja erinevate teenuste kirjeldusi, ja saan aru, et siin on võimalik isegi telegrammi saata. Kuhu, ja kas ka Eestisse, jääb välja selgitamata, selja taga on samuti hulk rahvast ootamas. Mingite muude paberitega.

Meelde tuleb, kuidas omal ajal läksid telegrammi saates täpitähed kaduma, ja tulemuseks oli a la “osta koerte jaoks kaeru” (Kui keegi veel mäletab seda “Meelejahutaja” lugu).


Katedraal.


Kohe kiriku kõrval on järgmine turismiinfo. Tore, äkki saab siit kaardi ja muud kasulkku infot. Õnnestub. Leitakse linnakaart, ja piirkonnakaart.

Püüan pihta saada, et kus on Ruta 40 ametlik algus, kuna mul on viimaste päevade netiotsingutest jäänud silma foto, kus on La Quiaca katedraal, silt Ushuaia 5100 ja veel natuke kilomeetrerid ja siis rahvas poseerimas sildi taustal. Et teeks ka samasuguse. Vastuseks tõmmatakse turismikaardile pastakaga joon minu praegusest asukohast mööda Ruta 40 kuni linna piirini ja siis veel veidi edasi.

Ok, las siis jääb avastamisrõõm ka, käin vahepeal ülejäänud kaardil märgitud vaatamisväärsused läbi. 


Mercado. Market.
Keskturu värav on lukus, ja osaliselt kaetud mingi loosungiga, ja siin käib restaureerimistöö. Värav ise on niivõrd suur, et isegi teiselt poolt teed ei saa väravast kui tervikust pilti teha. Hiljem tuleb meelde, et kaameral on panoraamrežiim ka olemas.




La Quiaca raudteejaam madalamalt …


ja kõrgemalt vaadatuna.


Esimene reisirong saabus siia Buenos Airesest 1907 aastal, ja rongiliiklus oli möödunud sajandi alguses pikka aega kiirem, kui liikus mööda maad. Maismaatee – Camino Real del Peru (Royal Road of Peru) oli olemas juba koloniaalajal, alates Buenos Airesest läbi Cordoba, San Miguel de Tucumáni, Salta, San Salvador de Jujuy ja Potosi edasi Peruu suunas.  

Aja jooksul arendati teedevõrku, ning raudtee hakkas kaotama oma tähtsust, viimane reisirong saabus La Quiacasse 1993 aasta detsembris ja viimane kaubarong 1994 aasta juulis. Praegu on osad rööpad liiva all ja osad on kadunud.


Argentina Iseseisvussõja (1810 -1818) kindralid, vasakul kindral Don Martin Miguel de Güemes, paremal kindral Manuel Belgrano.


Lihtsalt graffiti. Tuttav.

Tegelikult ma tulin siia, et üle vaadata see Ruta 40 põhjapoolne lõik, mis pidi kulgema juttude järgi läbi mägede ja orgude, ühesõnaga pidi tasuma külastamist. Sest tavaliselt tullakse La Quiacasse, et siit edasi Boliiviasse minna, aga sinna veel jõuab.

Ühesõnaga, vaadata üle see Argentina vähekülastatud loodenurk, ja minna allapoole kuni Ruta 40 kõige kõrgema punktini, Abra de Acaini, sest kui lõuna poolt sinna ei saa (võib-olla nüüd ka saab), siis tuleks proovida põhja poolt. Ning möödaminnes külastada uuesti Polvorilla viadukti, ilusama ilmaga. Ja muidugi on tee peal veel hulgem huvitavaid kohti. Susquesis on näiteks väike kirik, mis on ehitatud suuremalt jaolt kaktusepuust, jälle "must see"

Teeäärne silt kinnitab üle, et Ruta 40 on "Corredor Turistico de la Puna"




Algus.








Liiklust peaaegu pole, paari tunni jooksul tuleb vastu üks sõiduk.




Kinnitus, et järgmine 11 kilomeetrit tuleb sõita tõepoolest mööda jõesängi. Vett on praegu vähe, aga vihmaperioodil vasasuunas sõitmine võib-olla päris pingettekitav.






Veel üks mahajäitud küla.


Sellele piirkonnale nii iseloomulikud värvilised mäed, mida kaamera ei suuda kahjuks edasi anda.






















Peaaegu puutumatu loodus, tee ääres on ainult mõned üksikud külad. Öömaja otsimine käib nii, et vaatad tee ääres ühe varjulisema kivitaguse. Sellise, et kohe teelt silma ei hakkaks, ja et hommikupäike ilusasti peale paistaks. Koht on 3900 meetri kõrgusel, ja öösel on siin jahedam, kui päeval.

Hiljem sõidab hämaruse saabudes sõidab mööda üks sõiduk, seejärel on hommikuni vaikus.



GPSi jälg



Jätkub..