Paso Pehuenche 1

31.12.2017 
1482 päev.
Teekond: Pata Mora – Buta Rancuil – Bardas Blancas – Las Loicas (209 km)
Reisi algusest 161 424 km.

Lihtsalt mõned Argentina pildid.

Laguna de Llancanelo

30.12.2017 
1481 päev.
Teekond: Malargüe – Laguna de Llancanelo – Pata Mora (416 km)
Reisi algusest 162963 km.

Llancanelo järve kohta tegin paar googeldamist, ja vaatasin tulemuseks saadud pilte. Ilus järv, ja flamingod vulkaanide taustal. Ja pole üldse Malargüest kaugel. Wikipedia järgi 75 km, ja kaarti vaadates umbes sama kaugel. 

Paso Vergara, 2 päev

28.12.2017 
1479 päev.
Teekond: Paso Vergara – Las Loicas – Bardas Blancas – Malargüe (211 km)
Reisi algusest 162 320 km.


Varahommikune ärkamine Tšiili piiripunktis.

Paso Vergara, 1 päev

27.12.2017 
1478 päev.
Teekond: Chimbarongo Copec – Curico – Paso Vergara (Tšiili-Argentina piir), kokku 125 km    
Reisi algusest  162 109 km.

Paso Vergara on üks väga väike piiriületuskoht Tšiili ja Argentina vahel. Hooajaline, ja peaks olema avatud 1 novembrist kuni 30 aprillini, kuid sõltuvalt lumeoludest on mõnel aastal avatud alles detsembri keskpaigast.


Hommik algab aga korralise õlivahetusega Curico linnas. Mingit järjekorda ei ole. Auto tõstetakse üles, põhjakaitse saab lõpuks maha. Veidi aega hiljem on uus filter paigas, ja uus õli sees. Kuna enam pole kahte õlifiltrit, siis jäävad ära teise filtri otsingud.

Pichilemus

24.12.2017-26.12.2017 
1472-1474 päev.
Teekond: Pichilemu – Chimbarongo Copec tankla (165 km)
Reisi algusest 161 984 km.

Sellel etapil tuli blogi kirjutamise vaim peale alles Pichilemus.


Pichilemu on u 14 tuhande elanikuga väikelinn Vaikse Ookeani rannikul. Wikipediast leiab lause “widely considered the best surfing in South America year-round”.

Radal Siete Tazas National Park

21.12.2017-23.12.2017 
1472-1474 päev.
Teekond: Lago Colbun – Talca – Siete Tazas NP – Teno – Santa Cruz – Pichilemu (395 km)
Reisi algusest 161 424 km.

Altos de Lircay pargist põhja suunas asub teine külastamist vääriv rahvuspark, mis on kuulus oma jugade poolest – Siete Tazas National Park. Seitsme tassi rahvuspark, oleks siis otsetõlkes. Park on nime saanud põhilise vaatamisväärsuse, kaljude vahel oleva seitsme järjestikuse joa järgi.

RN Altos de Lircay, 2 päev

19.12.2017 
1470 päev.
Teekond: Lago Colbun – RN Altos de Lircay – tagasi Lago Colbun (79 km)
Reisi algusest 161 424 km.

"Arguably the best hike in the whole of Middle Chile, the Sendero Enladrillado takes you to the top of a 2300m basalt plateau".

RN Altos de Lircay, 1 päev

18.12.2017 
1469 päev.
Teekond: Lago Colbun – Talca – RN Altos de Lircay – tagasi Lago Colbun  (148 km)
Reisi algusest 161 345 km

Sõidan hommikul Talcasse gaasi ostma. Senine elu on näidanud, et Tšiilis saab purgi kätte veidi alla 5 EURi, ja purgiga majandab ära peaaegu kuu. Seda juhul, kui kohvivee keetmisel kasutada elektrilist veekeetjat, ja muidugi, et on koht kust elektrit saab. Enamustes kämpingutes on, ja isegi mõnede Argentina tanklate kõrval asuvatel puhkeplatsidel on elektripistikud.


Talcas läks päris pikalt. Käid ühes poes, ja siis toidupoes, ja siis teed linna peal pikema tiiru, ja siis otsid natuke aega postkontorit. Postkontoris on turismiinfo, ja saab päris häid turistikaarte, aga postkaarte ei ole. Küsimise peale saan teada, et postkaarte müüakse hoopis 8 kvartalit eemal asuvas kaubanduskeskuses, ja seal on kolmandal korrusel suveniiripood. Õiget kohta poleks ilma küsimata küll üles leidnud. Saan postkaardid ja ühe väga hea matkaradade kaardi.

Ülesmäge

15.12.2017-16.12.2017,
1466-1467 päev,
Teekond: Chimbarongo – Termas de Flaco – Chimbarongo – Curico – Lago Colbun (348 km),
Reisi algusest 161 197 km.


Hommikused Andid. Päevakava on sõita ülepoole mööda Termas de Flaco teed, niipalju kui võimalik, ja vaadata, kas siit tegelikult ka Argentinasse pääseb.

Los Andes ja Santiago

13.12.2017-14.12.2017
1464-1465 päev.
Teekond: Los Andes – Santiagos – Copec Tankla – uuesti Santiagos – Chimbarongo  
Reisi algusest  160 849 km.


Hommikul. Camping El Sauce.

Los Andes on 55 tuhande elanikuga Tšiili väikelinn, asutatud 1791 aastal. Niinimetatud piirilinn, sest seda läbib Tšiilit ja Argentinat ühendav Santiago-Mendoza maantee. Siia on ehitatud korralikud ümbersõidud, ja veoautode liikus ei pea linna läbima.

Tšiili suunas

11.12.2017-12.12.2017
1462-1463 päev.
Teekond: Buenos Aires –  Pergamino - Rio Cuarto - San Luis – Mendoza – Uspallata – Paso de Libertadores (Argentina-Tšiili piir) – Los Andes, kokku 1274 km
Reisi algusest 160 372 km


National Road 8, ehk Ruta 8. Kohati on tunne, nagu sõidaks mööda Väikese väina tammi.

Tehniline - mootoriremont

5.12.2017-8.12.2017
1456-1459 päev.
Andean Roads kämping. Buenos Aires, Argentina.

See postitus on samuti täiesti tehniline jutt, mingeid ilusaid Lõuna-Ameerika loodusfotosid siin ei ole, ja midagi muud põnevat samuti ei toimu. Selline köögipoole jutt, mida võib-olla ei oleks vaja üldse siia lisada, aga see on samuti oluline osa autoreisist.    
   
Liigagi tihti juhtub nii, et midagi hakatakse parandama, või vahetama korralise hoolduse käigus, ja tulemuseks on hoopis suurem remont.

Tehniline - keevitustööd

01.12.2017
1452 päev,
Ricardo Rojas, Buenos Aires, Argentina
Teekond – keevitusse ja tagasi, kokku 3 km 
Reisi algusest 158 927 km

Üritaks nüüd järjest edasi kirjutada.
Järgnevad kaks postitust on puhtalt tehniline jutt.

Kui auto liigub, siis ta kulub ja laguneb, ja kui ta seisab, siis ta hakkab roostetama. Mingi piirini on võimalik roostetamist lihtsalt ignoreerida, ja maapiirkonnas liikudes sulandub veidi roostetanud auto ilusasti kogu ümbritseva liiklusega, aga lõpuks hakkab asi ennast häirima. 2010 aasta sügisel enne starti sai küll kõik vähegi kahtlased kohad puhtaks tehtud, üle pahteldatud ja värvitud, aga ikkagi jäi mingi roosteuss kuhugi alles, ning ümbritsev niiskus ja hapnik tegid oma töö.

Ja lisaks sool. Eriti käesoleval reisil soolajärvede piirkonnas sõitmisest. Kõigepealt Djibouti Lac Assaali ääres, ja siis Namiibias Skeleton Coastil. Namiibias sai hiljem tehtud päris korralik põhjapesu, aga midagi võis ikka kuskile jääda. Ja Lõuna-Ameerikas andis Uyuni oma panuse. Pruunid täpid mitmetes kohtades kasvasid järjest suuremaks, ja lõpuks sai juba mitmest kohast läbi vaadata. 

Kämpingu omanik Cris soovitas valida kahe lihtsa lahenduse vahel, et kas keretöödele spetsialiseerunud “bodyshop” vastavate keretööde hindadega, või kohalik keevitaja poole kilomeetri kauguselt, kes põhiliselt on keevitanud metall väravaid ja muud sarnast. Pikalt polnudki vaja mõelda, sest kriteeriumiks oli tugevus ja muidugi töö maksumus. Vaja oli lihtsat ja tugevat keevitust, mis tagaks autol treppi sõidetud teedel ühes tükis püsimise.

Kuna mehaanik lubas mootori remondi ette võtta järgmise nädala alguses, ja et sellega läheb aega u 4 päeva, siis leppisin kokku kohaliku keevitajaga, et parandame kõigepealt ära küljekarbid.  Ja siis vaatame, mida veel jõuab päeva jooksul teha. Või äärmisel juhul pooleteise päevaga. Küljeuste alumised servad näevad samuti halvad välja, ja veel mõned kohad. 


Hommikul kell 7.55  keevitustöökoja ukse taga.