1472-1474 päev.
Teekond: Lago Colbun – Talca – Siete Tazas NP – Teno – Santa Cruz – Pichilemu (395 km)
Reisi algusest 161 424 km.
Altos de Lircay pargist põhja suunas asub teine külastamist vääriv rahvuspark, mis on kuulus oma jugade poolest – Siete Tazas National Park. Seitsme tassi rahvuspark, oleks siis otsetõlkes. Park on nime saanud põhilise vaatamisväärsuse, kaljude vahel oleva seitsme järjestikuse joa järgi.
Helesinine mäestikuvesi voolamas. Kõike seitset korraga pildile püüda ei õnnestu, lihtsalt ei pääse ligi. Mitte et ei ole lubatud, aga kaljudelt kukkumise oht on reaalselt olemas.
Selleks ka need korralikud trepid ja vaateplatvormi piirded.
Salto de la Novia
Hobuseid ja lambaid on kõikjal. Õpetavad aeglast liikumist, ja autoga liikleja ootab. Tee tolmab nii, et karja suurust ei saagi teada. Ootajal on kaks varianti – hoiad aknad lahti, ja tolm tuleb sisse, või hoiad aknad kinni, ja küpsed vaikselt sees. Vahet pole. Väljas on 30 kraadi sooja, esimene variant on mugavam. Pole mingit mõjuvat põhjust hoida aknaid kinni, sest tolm pääseb niikuinii sisse.
Pargis piletit ostes avastasin, et klaasuksele on kleebitud vist kõigi Tšiili rahvusparkide embleemid. Päris ilus kleebiste kollektsioon.
Kokku peaks riigis olema üle saja erineva riikliku rahvuspargi. Lisaks veel erapargid.
Päevapilet on tavaline 5000 peesot, matkarajale minekul tuleb ka siin ennast registreerida, ja rajalt tagasi tulles registreerimisleht tagastada. Ja et kui hiljem tulla, ning kedagi kohal pole, siis lihtsalt paber ukse alt sisse lükata.
Järjekordne raja kõrva asuv vaateplatvorm.
Camping “Entre Rocas”. Jõgi (Rio Claro) on kohe nelja meetri kaugusel.
Olmeruumid. Kõik elementaarne on olemas. Harjumatu on muidugi vaadata, et kliima võimaldab ehitada OSB-plaadist, aga nii ta on.
Järgmise hommiku jalutuskäik – Chiquillanesi rada. Teine variant oleks võtta El Bolsoni rada, aga siis on täpsel sama teed mööda tagasitulek. Chiquillanesi rada teeb aga väikese ringi.
Varjuline, ja päris hästi tähistatud. Teisi külastajaid viie tunni jooksul ei kohanud. Mitte ühtegi.
Ülesmäge, kuni suuri puid enam ümber ei ole..
Ülevalt avanevad vaated on aga täiesti seda ronimist väärt.
Tüüpiline Lõuna-Ameerika juurviljapood. Kõik on värske, ja ilusasti nähtaval.
Pichilemu suunas sõites oli aga hoopis niisugune kauplus tee ääres. Et siis R2-D2 keset Tšiilit. Kahjuks suletud.
22 detsembri matkaraja profiil.
Ja mõlema päeva GPS-i jälg
21-23 detsembri teekond kuni Pichilemuni.
Jätkub...
Posts
No comments:
Post a Comment