Paso Vergara, 1 päev

27.12.2017 
1478 päev.
Teekond: Chimbarongo Copec – Curico – Paso Vergara (Tšiili-Argentina piir), kokku 125 km    
Reisi algusest  162 109 km.

Paso Vergara on üks väga väike piiriületuskoht Tšiili ja Argentina vahel. Hooajaline, ja peaks olema avatud 1 novembrist kuni 30 aprillini, kuid sõltuvalt lumeoludest on mõnel aastal avatud alles detsembri keskpaigast.


Hommik algab aga korralise õlivahetusega Curico linnas. Mingit järjekorda ei ole. Auto tõstetakse üles, põhjakaitse saab lõpuks maha. Veidi aega hiljem on uus filter paigas, ja uus õli sees. Kuna enam pole kahte õlifiltrit, siis jäävad ära teise filtri otsingud.

Üldiselt mulle meeldivad niisugused kohad, kus saab auto üles tõsta, ja valges vaadata, et kas allpool on kõik korras ja alles. Korralik LED lamp on abiks.

  
Leian veel ühe kahtlase mõra, päris õigel ajal. Kaks kvartalit eemal on juba tuttav keevitustöökoda, ja pooleteise tunni pärast on ka see koht tugevdatud. Peaasi on õigel ajal jaole saada. Poolteist tundi tööd läheb maksma 10 tuh CLP-d (13,60 EURi). Sisetunne ütleb, et kui ikka õigel ajal ära ei paranda, siis võib lappimine hoopis rohkem maksta, võib-olla isegi 26 EUR-i.

Ma saan aru, et paljudele on väiksed kõrvalteed lahedad, ja nad on ka, aga teel ja teel on vahe. Normaalne sile kruusatee on ok, aga tugevalt treppisõidetud tee ei ole kohe kuidagi ok. Eriti veel siis, kui niisugust raputamist on kümnete ja sadade kilomeetrite kaupa.

Olen kuulnud soovitusi, et sõida niisugusel teel hästi kiiresti, mis võib-olla lühema aja jooksul isegi toimib, aga pikema sõidu puhul olen leidnud teise lahenduse – rehvid lasta tühjemaks, 2,5 või isegi 2,2 peale, ja sõita u 10-12 km tunnis. Nii kulub küll paarisaja kilomeetri läbimisele rohkem aega, aga auto püsib tunduvalt kauem ühes tükis.

Ok, aitab tehnilisest. Nende paari lõigu mõte on selles, et kui auto viia õlivahetusse, või midaiganes täiesti korralist hooldust tegema, siis võiks ise kõrval olla, ja kõik muud asjad samuti üle vaadata. Igatahes mitte külastajate ruumis kohalikku “kroonikat” lugeda.

Enne minekut võtan paagi täis, sest ees mitusada kilomeetrit täiesti tanklavaba teed.


Piirile viiv tee.  Mitmes kohas käib tee-ehitus, aga suurt liikumist ei ole, sõidukeid on väga vähe.




Romeral – viimane asustatud punkt enne piiriületust. Ja keskpäeval on kõik täiesti välja surnud.


Ilus käsitööna valminud kaardiga infotahvel.




Edasi sõites on teeääres üks silmatorkav monument, püstitatud 2004 aastal.




Üks väga tüpiline Andide suunas viiv tee. Tolmab, kulgeb orus, kõrval on jõgi. Rio Teno. Kahel pool on mäed.


Mõnes kohas saaks autot pesta. Või siis ennast.


Juba veidi kõrgemal. Pildi parem alumine nurk annab teada, et tolm on jälle hakanud Sony kaamerale liiga tegema.


Andid.


Vasakule jääb järjekordne kaevandus. Mina El Fierro – ütleb ViarejousMapas kaevanduse nimeks. Openstreetmap kaevandust ega teed ei näita.


Järgmiste kilomeetrite jooksul ei tule vastu ühtegi autot. Ainult kaks tolmust jalgratturit lükkavad ratast ülesmäge, ja nende sõnul on Argentina poolel tee kehvem, kui siin Tšiilis. Aga – see oli enne juba teada.

Sest Pichilemus oli aega teha kodutööd, tänu korralikule netiühendusele, ja lugeda teeolude kohta. Youtubes olid aga mitmed videod Paso Vergara ületamisest. Põhiline leitud info oli, et tee on läbitav tavalise autoga, ja mõned märjemad kohad ja järsemad tõusud on ka. Ja veel oli mainitud, et on üks ilus ja huvitav mägedeületus läbi inimtühja piirkonna.


Siit sai tuldud.


Jõuan piirile ajaks, kui päike hakkab mägede taha vajuma. Täna siit üle ei saa, ja polnudki kavas. Argentina poolt on vahepeal tulnud üks auto, niipalju siis liiklustihedusest.


Sadakond meetrit allpool on midagi kämpingu ja piknikuplatsilaadset.


Palliväljak


Ja mänguväljak lastele. Kergelt roostes ja rohtunud.






Lõpetuseks veel üks "tehniline" pilt kõrgsurvepumbast, võib-olla on kellelegi abiks. Kui ikka järjest kõrgemale sõites tuleb tagant musta tossu ja mootor hakkab kuumenema, siis see tähendab, et kütus ei saa piisavalt hapnikku, ja küttesegu tuleb lahkemaks keerata.

Punasega on märgitud keeramise koht. Esialgu piisas, kui keerata kruvi 120 kraadi. Vaja on nr 7 võtit, ja nr 10 võtit, ja hea oleks teada, kumbale poole keerata. Kui ei tea, siis on lihtsalt fifty-fifty. Vales suunas keeramisel tuleb tagant lihtsalt veel rohkem musta suitsu. Simple. Uuemate diislitega asi nii lihtsalt muidugi ei käi.



Õhtupäike mäeharjal.

GPS-i jälg kuni Tšiili piirini.



Jätkub...