Ülesmäge

15.12.2017-16.12.2017,
1466-1467 päev,
Teekond: Chimbarongo – Termas de Flaco – Chimbarongo – Curico – Lago Colbun (348 km),
Reisi algusest 161 197 km.


Hommikused Andid. Päevakava on sõita ülepoole mööda Termas de Flaco teed, niipalju kui võimalik, ja vaadata, kas siit tegelikult ka Argentinasse pääseb.



Alguses on veidi asfalteed, ja siis algab tüüpiline tolmav mägitee. Mõned lõigud on treppi sõidetud, aga üldiselt on päris ok. 


Vahepeal on tee kõrval üks päris huvitav rippsild, aga kahjuks on sild lihtsalt lukus. See ongi üks suuremaid tõrkeid, kui lähed mõnda uut piirkonda avastama. Vaatad paberkaardilt, et siit näiteks peaks minema mingi päris huvitav tee, ja Garmini Mapsource kinnitab ka tee olemasolu.

Ning kohale jõudes selgub, et isegi tee algus on olemas, aga ees on tugev metallvärav tabalukuga, ja kirjaga, et siin on eravaldus, ja igasugune läbipääs on keelatud. Või on siis värava taga mingi kaevandus või väiksemat sorti hüdroelektrijaam.


Siin on jälle uuem sild ja kunagise truubi jäänused. Kui nüüd järele mõelda, siis siin kõik sillad palju korralikumad ja tugevamad, kui teid vaadates võiks arvata. Perspektiiviga ehitatud.


Jalakäijate sild, ehk köisraudtee üle jõe. Selliseid hakkab silma päris mitmes kohas.


Vahepeal läheb tee järjest kitsamaks, ühel pool on jõgi, ja teisel pool kõrged kaljuseinad.




Siin elavad kaldapapakoid. Burrowing Parrot on ingliskeelne nimetus. Alguses pole kedagi näha.


Ja siis järsku on mitmed kohe teeäärses põõsas. Sõidukimürinat ei karda. Saab kõrvalistujapoolse küljeakna allapoole keerata, ja pildistada.


Edasi sõites lõpeb tee ära Termas de Flaco asulas, järjekordselt kedagi liikumas näha ei ole, ees on järjekordne lukus värav.


Siit peaks teoreetiliselt saama sõita üle mägede Argentinasse. Paso Las Damas on ülekäigu nimeks.

Googli otsing annab infoks, et 2015 toimus ülesõidu taasavamine, ja et natuke allpoololeva hüdroelektrijaama juurest algab tee. Ainult et seal on samuti värav korralikult lukus. Tšiili piirivalve ja immigratsiooniameti koduleht aga teatab, et siin puudub võimalus tavaliseks piiriületuseks, see koht on ekspeditsioonidele jne. Ja veel leiab netist infot, et 400 meetrisel lõigul on kõrguste vahe 100 meetrit. Et siis 25%-ne tõus või laskumine.

Teisel pool Argentinas on lähimaks tsiviliseeritud asulaks Las Lenase suusakuurort, aga mul polegi hetkel kavas siit üle minna. Liiga inimtühi piirkond, et ilma põhaliku kodutööta siin ringi liikuda. Siinsamas lähedal (u 30 km) on Uruguay lennuki FAU571 allakukkumiskoht, aga see on Argentina territooriumil ja sinna nii lihtsalt ligi ei pääse.


kaart on wikipediast link

2015 aasta veebruaris olin ma juba 11 km kaugusel, sõitsin El Sosneado tee kaudu, aga kogu sinnasõidu lugu väärib täiesti eraldi postitust, mis on tegelikult veel kirjutamata (nüüd on siis lubadus avalikult välja käidud).




ja jälle tagasi tsivilisatsiooni poole.






Vahepeal panevad mitmes kohas liikuse seisma teel liikuvad lambakarjad. Ja tekitavad veel rohkem tolmu, nii et ei taha kaamerat pikalt väljas hoida.


Kohustuslik must lammas.

Järgmisel hommikul Curico linna sissesõidul hakkab auto järjest kõvemat mürinat tekitama. Kiire pilk auto alla kinnitab, et sumbuti on tõepoolest tänu eilsele teele pooleks läinud.




Lähimast ehitustarvete poest saan täpselt õige mõõduga klambreid, ja siis on juba aega keevitustöökoda otsida. Laupäev ei ole just kõige parem aeg, aga kuna päev on alles algamas, siis läheb kõik päris kiiresti.


Keevitustarbeid müüvast poest soovitatakse keevitajat, ning pool tundi hiljem on auto töökojas, ja veel tunni pärast saab edasi liikuda.


Lago Colbun tavalisest kõrgemaveetasemega. Siia tasub paariks päevaks pidama jääda, sest ümbruskonnas on Talca linn ja mitu külastamist väärt matkaradadega rahvusparki. Ja muidu ilus ja rahulik koht, mitmete overlanderite poolt soovitatud.


Lõkkekoht-grillimiskoht. Päris hea idee.


Ja loojang.

Viimase nelja päeva GPS-i jälg


Jätkub ...