Laguna de Llancanelo

30.12.2017 
1481 päev.
Teekond: Malargüe – Laguna de Llancanelo – Pata Mora (416 km)
Reisi algusest 162963 km.

Llancanelo järve kohta tegin paar googeldamist, ja vaatasin tulemuseks saadud pilte. Ilus järv, ja flamingod vulkaanide taustal. Ja pole üldse Malargüest kaugel. Wikipedia järgi 75 km, ja kaarti vaadates umbes sama kaugel. 






Suure tee pealt kõrvale keerates algas järjekordne kruusakas. Ja kuna tee oli parajalt laineline, siis oli siin kasutatud sõitmiseks hoopis teeperve.




Peaks olema millimeeter-raadioteleskoop. Analoogilise välimusega olid San Pedro de Atacama lähedal ALMA Observatooriumis (ALMA külastuse postitus on siin).


Taamal vulkaanid.


Vasakule ja veel 19 kilomeetrit. Sinnapoole on ka varem sõidetud, ja see on üldiselt hea näitaja. Paremale poole viival teel puuduvad nähtavad rehvijäljed.


Pargi väravas. Lagoonini on siit veel oma 10 km väikest teed. Registreerin ennast, piletiraha siin maksma ei pea, ning ainus nõue on, et tagasi tulles tuleb siit veel korra läbi astuda. Ja et järve äärde ööbima jääda ei ole lubatud. 


Viimane teelõik enne järve.




See pildil olev lõik on sõidukite liiklusele tegelikult suletud, ja nagu veidi hiljem selgub, siis põhjusega.


Kahel pool teed on just niisugune lagendik, ja meenutab väga Namiibia soolakuid. Salt Pan. Siia peale autoga ronida ... ?


Ok, igatahes rehvijäljed näitavad, et siia on tuldud, ja päris suure overland veokiga.


Ning enam ei peagi olema mingi Nahksuka juttude jäljelugeja, kogu stoori on isegi poolpimedale näha. Pinnases on näha rehvijäljed ja liivaplaatide jäljed


Siitpoolt on korraks välja saadud


Veel ühed seesistumise jäljed..


Mingil ajal appitulnud suuremat sorti traktori jäljed. Paari kilomeetri kaugusel toimub naftapuurimine, ja seal on mitmesugust tehnikat. Ju siis mingil ajal mindi abi järele, sest kinni ei oldud siin mitte kaks või neli korda.


Veel üks koht.


Ja veel üks sügavam, kus auto oli väga tõenäoliselt põhjaga kinni.


Panen pildid ritta. Väga tõenäoliselt on hakatud sõitma julgelt järve poole, mingil ajal hakkasid rehvid sügavamale vajuma. Selle asemel, et kohe seisma jääda, ja tagasi sõita, üritatu keerata korraks kõrvale, et mitte hoogu kaotada, ja siis ringiga tagasi sõita, ainult et kõrval oli veel pehmem. Ja auto jäi kinni. Ja siis uuesti. Ja veelkord . Kinnijäämise kohti oli kümne ringis, enne kui kõrvale ilmusid traktori ja mingi kergema sõiduki jäljed.

Loo moraal? Mis mulje jääb kohalikule rahvale overlanderitest, kui sõidetakse looduskaitsealal keelumärgist mööda, ja jäetakse endast maha niisugune visiitkaart?

Veel üks lugu. Nii mõnedki ütlevad, et salt-panni peal sõitmine on "fun". Tuttavad sakslased sõitsid Namiibias Swakopmundist põhja pool mereäärse panni peal, kini auto oli põhja peal kinni. Seejärel jäi kinni neile appi tulnud buldooser. Kolmandaks appi tulnud suurem traktor. Kui nad lõpuks sealt minema said, oli neil pikaks ajaks soolajärvel sõitmise isu kadunud.

Lugu Brasiiliast, peaaegu samasse kategooriasse. Või siis kategoorias "kodutöö on tegemata". Hakkasid inglased 2011 aastal sõitma Unimogiga mööda BR-319 teed Porto Velhost Manausesse, ja poole tee peal kukkusid läbi silla. 8 tonnise Unimogiga seal, kus kohalike sõnul 3-4 tonnine auto on maksimum. Tulemuseks oli katkine sild, ja see, et kohalike elanike jaoks oli ainus tee päris pikalt kinni. Ma läbisin ise Porto Velho - Manause tee 2013 aastal, selleks ajaks oli konkreetne sild ammu parandatud, aga teised olid ikka samas seisus. Ja erinevatest kohtadest saadud info oli sildade suhtes ühene, üle 3-4 tonni ei ole võimalik. Konkreetse loo leiab netist märgusõnadega nagu "unimog br-319 broken bridge". Nemad pääsesid nii, et helistasid sat-telefoniga oma sugulastele inglismaale, kes siis informeerisid kohalikku päästeametit, ja need andsid info edasi Brasiiliasse, ning lõpuks tuli kopteriga Manausest abi.

Ma omal ajal lugesin selle juhtumi kohta päris mitmest erinevast kohast, kaasa arvatud erinevad foorumis, ja ehkki mitmete arvates oli see seiklus, siis hoopis rohkemate arvates on see hoopis  mõtlematu tegu, kui viisakaid väljendeid kasutada. Kui ikka keegi turist sõidab lubatust raskema sõidukiga üle Pärnu jõe silla, ja selle ära lõhub ja jõkke kukub, siis kindlasti on see mõnedele seiklus, aga väga tõenäoliselt kohalik Pärnu rahvas arvab temast teistmoodi.

Ok. Ma lihtsalt tundsin pärast nende jälgede nägemist, et niisugustest juhtumitest tuleks kirjutada. 






Järvepõhi.


Veel ühed jäljed, sedakord kaherattalise omad. Lähevad järve suunas.


Ja siin esimene koht, kus ratas sisse vajus, ja kohe on ots ümber keeratud. Mõistlik.


Järv on peegelsile, flamingosid ei ole kusagil, silmapiirini pole ühtegi elavat olendit. On ainult kuum tuul, ja järjest kahtlasemad pilved taevas.


Tagasi parklasse.




Naftapuurimise kohad.


Kuna siin on suured veistekarjad mõlemal pool teed, siis vahepeal on teel väravad. Jätad asut seisma, teed värava lahti, lähed autosse, värav vajub kinni, tuled uuesti välja, teed jälle värava lahti, ja otsid midagigi, mis takistaks väravat kinni vajumast. Sõidad läbi, tuled autost välja, paned värava kinni, lähed autoni, värav vajub lahti, lähed jälle väravani ....

Aga väravad on tehtud naftapuurimisel kasutatud torudest, isegi flantsid on mõnel küljes. Kohalik materjal.


Edasi juhtubki, et hakkab sadama. Vähemalt tee ei tolma.


Esialgne mõte oli sõita ümber La Payunia pargi, ja jääda lihtsalt kuhugi tee äärde ööbima, aga pikapeale hakkas häirima kehv tee, ja vihm. Liiklus oli minimaalne, keskeltläbi auto iga kahe tunni tagant, pimeduses tuli vastu ainult kaks sõidukit.







Jätkub...