RN Altos de Lircay, 2 päev

19.12.2017 
1470 päev.
Teekond: Lago Colbun – RN Altos de Lircay – tagasi Lago Colbun (79 km)
Reisi algusest 161 424 km.

"Arguably the best hike in the whole of Middle Chile, the Sendero Enladrillado takes you to the top of a 2300m basalt plateau".




Aga kui algusest alustada, siis hommikul olen pargi avamiseks platsis.


Ilm on soojalt suvine. Lõunapoolkera ikkagi.




Esimene osa rajast on laiem.






Kui siit nüüd vasakule üles ronida, siis saab Laguna del Alto juurde. Üles ronimine jääb ära, sest siht on Enladrillado, silt ütleb küll, et 6,5 km, ja 3,5 tundi, aga eks reaalselt läheb ikka rohkem.


rada läheb kitsamaks, kulgeb mööda mäekülge. Kõrged puud annavad päikese eest varju.




Järgmine hargnemiskoht, nüüd läheb rada juba ülesmäge. Vahemaad märgitakse tundides, mitte meetrites.


Altos de Lircay pargi embleemil on rähn. Täpsemalt Magellanic Woodpecker. Eesti Orintoloogiaühingu kodulehelt ( https://www.eoy.ee/node/11 ) leiab ka eestkeelse nime: pöögi-kuningrähn. Toksimist kostab mitmest suunast.


Puid jääb vähemaks, ja vaated lähevad järjest paremaks.



Lõpuks kahe kilomeetri kõrgusel. Kell on kaks ja loojanguni on veel 7 tundi. Jõuab veel piisavalt käia.

Vaade selja taha,  juba läbitud rajale.

See on sihtpunkt, Enladrillado platoo. Suurusega u 2 hektarit, ja jätab mulje, nagu oleks kellegi poolt suurtest kiviplaatidest tehtud




Platoo serval. Ja siis need vaated …. .
Oluline on vaadata, et suure vaatamise käigus servalt alla ei saja.


Andid,


Kõikjal on ilus ja võimas Andide mäestik kustunud vulkaanide ja lumiste tippudega.


Volcán Descabezado.




Lihtsalt istud pool tunnikest seal platoo serval, ja vaatad, ja ikka ei saa küllalt. All orus voolab Rio Claro.


Aeg aga läheb. Tagasi saab minna kas sama teed mööda, kohe mäest alla, või siis kõigepealt peaaegu 4 kiomeetrit mööda mäeharja, Laguna suunas. Valik jääb teisele võimalusele. Ilm on ilus, aega veel on, vett ja süüa on samuti. Tuult peaaegu ei ole. Müts tuleb peas hoida, päikese pärast.


Järgmine rajalõik.




Siitpoolt sai tuldud.


Täielik tühjus. Oled ainult sina ise, ja on mäed.


Edasi …






Korraks jälle vaade selja taha, tuldud teele




Järgmine väike org, mille põhjas on näha sulavat lund.


Siit saab joogivett. Seda ütlesid juba pargi töötajad hommikul, et rajalt leiab mitmetest kohtadest joodavat vett, pole vaja terve päeva normi kaasas vedada. Mul on kaasas 1,5 liitrine pudel, mida sai täidetud igal võimalusel.




Kuskil seal all on Laguna de Alto, aga sinna alla jääb seekord ronimata, päeva teine pool on käes, ja aeg on vaadata, et pimeda kätte ei jää.




Selle raja lõpus algab siis suurem laskumine




Järgmised 4 kilomeetrit läheb rada allamäge. Iga kilomeetri tagant on tähised.


Tundub, nagu oleks metsatulekahju. Pole ka ime, arvestades kuuma ja kuiva ilma.


Mida madalamale, seda rohkem on raja kõrval rohelust. Rada on mõnes kohas järsem, ja mõnes kohas laugjam.






4 kilomeetrit laskumist saab läbi, edasi kuni pargi väravateni on juba laiem rada. Päike hakkab järjet kiiremini allapoole langema. Administratsiooni majast mööda minnes lasen vastavasse postkasti oma matkale registreerimise lehe, et neil oleks hommikul selge, et keegi pole pargis ära eksinud. Viimased kaks kilomeetrit on tavaline tolmav tee allamäge. Astud, astud, astud. Aga väsimust nagu polegi, lisest htsalt niivõrd lahe matkarada oli.

Garmin Dakota GPS andis päevateekonnaks 26,7 km. Allpool matkaraja profiil.



Ja päevateekond kaardil.


Jätkub ...