Thursday, February 28, 2013
Antarctica, Day 8, 28 veebruar 2013
Päeva kõige olulisem sündmus oli maabumine Antarktika kontinendil, sest eelnevate päevade jooksul olime me külastanud saari, mis kuuluvad küll Antarktika kontinendi juurde, ja olime sõitnud kummipaadiga kontinendist paarisaja meetri kaugusel, aga jalg oli siiani kontinendile astumata.
Maabumispaigaks oli Neko Harbour, mis oli lihtsalt jupp maabumiseks kõlblikku randa jääliustike vahel. Piduliku hetke juurde võiks lisada, et “Väike samm kontinendile, suur samm astujale”, või midagi analoogilist.
Väljas sadas kerget lund, mis on Antarktikas üpris haruldane, kuna siin on tavaliselt kuiv ja külm. Kõigepealt viidi meid kummipaadiga kaldale ja siis oli lubatud ronida lähima mäe otsa.
Antarktika, Neko Harbour, 28 veebruar 2013, kell 9:53 kohaliku aja järgi. Ja äitäh Margus, Sulle Motoreporteri särgi eest!
Siin üleval on paras koht aeg korraks maha võtta ja vaikust nautida, lihtsalt vaadata.
Rada mäkke oli punaste lipukestega tähistatud, ja kohalikel tegelastel oli jälle mida vahelduseks nokkida.
Ülejäänud pingviinipildid lähevad hiljem flickerisse http://www.flickr.com/photos/tarmotamming/
Pealelõunaks liikus laev Paradise Bay nimelisse lahte, ja siin oli planeeritud veel üks kummipaadiretk, aga ilm läks aina vesisemaks, ja korraks tundus, et see retk jäetakse ära. Veidi ootamist, ja siis teatati üle laeva, et kõigil, kes soovivad siiski paadiga viimast tiiru teha , tuleb receptionis eraldi nimi kirja panna, et neil oleks selge ülevaade, kes jääb laeva ja kes mitte. Panin nime kirja, toppisin kihiliselt selga kõik, mis kätte sattus ja läksin välja. Kaamera panin sügavale põue, sest äkki ikka saab midagi erilist jäädvustada.
Korraks tekkis pilvede vahele heledam lapike taevast, aga see oli korraks.
Ümberringi oli jääsupp, sõit kestis oma poolteist tundi, ja siis tagasi laeva sooja ja riideid kuivatama.
Maabumised said selleks korraks otsa. Kokku oli 11 maabumist.
Tänase päeva teekond kaardil. Nr.10 on Antarktika kontinendil maabumine ja Nr.11 on viimane zodiaki reis.
Ees ootas kahepäevane teekond üle Drake väina, aga ilm oli seekord hoopis teistsugune.
Kajutisse tagasi minnes avastasin, et välja akna ette on kruvitud oma sentimeetripaksune metallplaat ja laeva alumistest illuminaatoritest ei olnud enam võimalik välja vaadata. Prognoositava lainekõrguse kohta mainiti, et ega väga hull ei ole aga nii oma 5 meetrised võivad ikka olla.
Sisemine hääl ütles, et nüüd on õige aeg minna merehaiguse vastast rohtu küsima. Iseendaga tuleb hästi läbi saada ja mitte mõttetult vaielda. Ja peale selle ma olin andnud enne reisi allkirja, et ei põe isiksuse lõhenemist ja sadat muud tõbe.
Sain receptionist 4 tabletti ja soovituse esimene kohe sisse süüa.
Jätkub.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
1 comment:
Tere Tarmo,
Olin vahepeal Sinu blogi unarusse jätnud, aga nüüd parandan end! Minu särk Antarktikas - wow! Igal juhul väärika seikleja seljas :)
Post a Comment