BR-319, 5 päev on puhkepäev

13.09.2013,
938 päev,
Reisi algusest 103 970 km,
Päevateekond 0 km, st edasiliikumise mõttes puhkepäev.
Tupana Igapó-Açu


Pärast hommikusööki läheb päev kuidagi sujuvalt üle täiesti autovabaks päevaks, sest peatuspaik on igati ok, jões saab ujuda, ja maja taga saab duši all käia. Ja baariletist saab külma jooki ja üldiselt ei ole ju kella peale sõit. Varjus on võrkkiiged. Ning saab vaadata, kuidas külaelu niisuguses kohas kulgeb.



Üldiselt nii ta siin kulgebki.






Seintel, ja baari keskel postil on mitmeid kleepse, mis enamjaolt algavad sõnadega Expedicia ja Transamazonika ja BR-319 jne.


Aga peale nende liigub siin veel teistsugune seltskond ja hoopis teist tüüpi sõidukitega.


Vahepeal saabub Manause poolt praamiga väike valge VW buss, koos reisijatega. 


Bussil on katusel tugev raam, sellel 5 kanistrit kütusega, tagavararehv ja lugematul hulgas reisijate kotte.


Seejärel läheb praam tagasi teisele poole ja toob lisaks veel kaks valget bussi ja veel rohkem rahvast.


Baar-restoran saab järsku rahvast täis. Osa reisijaid kasutab võimalust jões ujuda.


Sihtpunktiks olevat Labrea, st bussiliin kulgeb 640 km mööda SEDA teed ja siis veel 200 km lääne poole. Juhtide sõnul sõidetakse seda vahet kord nädalas, hommikul starditakse Manausest ja järgmise päeva õhtuks jõutakse Labreasse.

Esimese hooga arvan, et midagi on jälle tõlkes kaduma läinud, aga ei. Sest sõidetakse järjest, peaaegu ilma peatusteta, ja ka öösel. Ma mõtlen veidi nende lugematute sildade peale ja püüan ette kujutada sillaületamist täielikus pimeduses, aga kujutlusvõime ei taha sellest midagi teada. Ja siis on teel need mudasemad kohad. Pimedas. Mudas.

Aga nii siin elu käib, selge on see, et sillaületamise ajaks tuleb rahvas bussist välja, ja kinnijäämise puhul on kokku 30 kätepaari lükkamas-tõstmas. Ja bussil on ju kaks esituld küljes. Ning kui ikka iga nädal sõita, siis on ju teest samuti pidev ülevaade olemas. Esimesel päeval kohatud brasiilia motomehed rääkisid samuti, et kahe päevaga on tee sõidetud. 


Rehvivalik. Ei mingit pikka poleemikat, rehv on rehv, peaasi, et õhku peab, ja iganädalane sõitja lihtsalt läheb ja sõidab ja kogu lugu. Ja tuleb siis tagasi, ja paari päeva pärast läheb jälle, 800 km üks ots. Regulaarliin ikkagi. Ma olin varem lugenud, et korra nädalas sõidab siin minivan, aga hoopis teine asi on neid oma silmaga näha. Igatahes respect!

Kui nüüd tripadvisorit lugeda, link http://www.tripadvisor.com/Travel-g303235-s301/Manaus:Brazil:Arriving.And.Departing.html, siis seal on kirjas, et
if you consider to come / go afar traveling overland to and from Manaus, take note of the  non-existence of the road BR-319 Humaitá - Manaus, although still on the maps. In its final days of use it took the bus up to 10 days to cover the 680 km.

Nii et netiotsingutega leiab ikka väga erinevat infot, erinevaid fotosid, aga kui on piisavalt aega lugeda ja süveneda, siis saab pikapeale eesootavast teest täiesti hea ülevaate. Kõige rohkem ongi abi olnud blogidest. Aga jah, iganädalased sõitjad, nagu need bussijuhid, ja siis Embrateli tornide hooldusmehed ja muud töötajad blogi ju ei pea (tõenäoliselt).


Ka ühel bussil on külje peal suur BR-319 kleeps, nagu korralikule liinibussile kohane, ja tegelikult on siin tõesti mõned siledamad ja asfaldiga kaetud lõigud.


Vahelduseks teen jalgrattaga paar tiiru mahajäetud lennuväljal.


Pooleliolev ehitus teeservas.


Aga kaugemale sõites paistab keegi teel istuvat. Mootorimüra peale oleks tee ammu tühi olnud, aga jalgratas on vaiksem.  “Keegi” on nii keskmise koera suurune, esmapilgul pole selge, kui kõrgel toitumisahelas ta asub ja mul ei ole tahtmist lähemale uurima minna. Küsimus, et kes keda sööb jääb esialgu lahtiseks. 


Tagasi jõe äärde jõudes näitan kohalikele looma pilti, ja esialgu nad näitavad suu peale, st tõepoolest keegi kedagi sööb, ja pikapeale saab selgeks, et looma nimi vist “kutsia” või midagi sarnast. Ja et ta on söödav ja hea maitsega, ja kütitakse vibu ja nooltega. Kui ma muidugi portugalikeelset viipekeelest õigesti aru saan.

Veel saab selgeks, pärast pimeduse saabumist siin jões ei ujuta, sest siis pidi jälle keegi kedagi sööma. Nii et jah, igavaks ei lähe. Aga sääski ja muid lendavaid elukaid on kordades vähem, kui näiteks Pantanalis (vt. http://tarmotamming.blogspot.com.br/2012/12/pantanal-ja-transpantaneira.html)


Enne päikeseloojangut saabuvad Brasiilia motomatkajad. http://diariodemotocicleta.com.br/





Ning kõigi jutu järgi peaks edasine tee olema ok, st kõigepealt on 50 km katteta teed, ja siis edasi on juba täiesti ok tee kuni Manausi. St peaks olema. Ainult et öösel hakkab jälle sadama.

Jätkub ..