Humaita-Manaus, BR-319, 2 päev

10.09.2013,
935 päev,
Reisi algusest 103793 km,
Päevateekond 100 km, 48 silda.


Hommik Embrateli torni väravas. Kella 7 ajal on varjus on täiesti talutav temperatuur, taevas pole ühtegi pilve.





Torni ümbrus on asustatud, teisel pool teed asub elumaja ja siin on isegi kool.


See väike maja ongi kool.

Teisel pool teed asuvast elumajast saab hommikul veel vett, et kõik kaasasolevad mahutid oleksid täidetud, ja teekond võib jätkuda. Mingit ajakava teha pole mõtet, reaalne on sõita päevaga kolm postivahet, see oleks siis 9 tunniga 100 kilomeetri ringis.

Ega niikuinii üle 20 km tunnis pole võimalik sõita, kui ei taha ise pidevalt peadpidi laes olla. Ja vahepeal tulevad muidugi sillakontrollipeatused, ja sillapildistamise peatused ja söögipausid ja nii edasi.


Kui muidu on enamus Brasiilia teeäärset maad nii või teisiti kasutusele võetud (lehm sööb rohtu vms), siis selle tee ääres on järjest rohkem metsikut loodust.




Vahepeal on lõigud, kus vana tee kõrvale on hakanud tekkima uus, ja uus on momendil vähem auklikum.


Siin on olnud vihmaga paras muda.






Ja siis on kohad, kus teetamm on hakanud ära vajuma.


Jälle asfalt, mingiks ajaks. Mingit aega on parasjagu niikauaks, et paned sisse kolmanda käigu ja korraks neljanda, ja siis hakkad kohe pidurdama, sest ees on jälle kuumaastik.




Tee äär – ütleme nii, et siin on prahti vähem, aga pidevalt hakkab silma mõni plekkpurk. Või siis plastikpudel.

 
Ühe eelmise silla jäänused.


Pori, sild, pori, kuiv tee, asfalt, pori, sild, augud, kuivem tee, ja nii edasi, kümnete ja kümnete kilomeetrite kaupa. 






Järgmine Embrateli torn. Siin on kunagi olnud tankla ja valgusreklaam, reklaami raam on veel püsima jäänud.


Tankla ise. Rohi on vähemalt meetrine.


Ja eemal on endine restoran-baar-mida-iganes söögikoht. St katusealune, kus saaks suure vihma ajal kuivas olla.


Edasi läheb taevas pilvisemaks. Ja tee läheb laiemaks ja porisemaks. Vaheldus.


Ja siis on jälle mõned kilomeetrid kuivemat rada.








Viimane farm enne neljasajakilomeetrist peaaegu asustamata teelõiku.




Ja siis hakkab jälle sadama. Mõneks ajaks. Ning tee läheb libedaks.








Kilomeetriposte tee ääres ei ole. Salvestan Embrateli tornide koordinaadid GPS-i, nende järgi on hea vaadata, palju päeval sõidetud, ja huvitav ennustada, millal järgmine torn kaugelt paistma hakkab.




Vist on keegi voodooga tegelenud.








Amazonase pori eripära – kahe-kolme sentimeetri paksune kiht pori jääb nii hästi jalanõude alla kinni, et puhastamiseks on kõige sobivam suurem nuga.




Vihmamets tee ääres tuleb järjest lähemale ja lähemale.


Õhtuks, st kella viieks jõuame kuuenda tornini, ja kuna varsti on loojang, siis me kaugemale ei liigu, järgmine torn on vähemalt 30 km kaugusel ja sinna jõuaks parimal juhul alles pimedas.

Torni värav on ka siin lukus, ja väravaesine tundub olema igati sobilik koht öömajaks. Kõik on ok, esimesed paar tundi, ja siis järsku ärkavad sipelgad ja asuvad oma toimetusi toimetama, ning igati on aru saada, et me oleme oma autode ja söögilaua ja matkatoolidega neil lihtsalt jalus. Kuna targem annab järele, siis sõidame värava eest minema, ja pargime autod tee äärde, olles enne maapinna üle kontrollinud.

Koht on parem, ütleme nii, et nagu siin on vihmaperiood ja vähem vihmane periood, on siin sipelgaid täis piirkond ja vähem sipelgane piirkond. Auto rehvid saavad Offi, ja muid kemikaale lootuses, et sipelgad keemia lõhna ei salli. 

Ülejäänud öö on sipelgavaba. Muid elukaid pole ka pimedas näha.

Teise päeva teekond alates Humaitast:



Jätkub: