Puerto Maldonado ja Tambopata

01.09.2013 – 03.09.2013
Teekond: Cusco – Ccatca - Ocongate – Loromayo - Puerto Maldonado – Inapari (713 km)




Mul oli juba pikemat aega kavas minna uuesti Brasiiliasse, ja sedakorda Peruust, mööda Interoceanica maanteed, mis on ainus autotee nende kahe riigi vahel, Brasiilia aken Vaiksele Ookeanile, kui nii saab öelda.


Teeviit Interoceanica alguses näitab ilusaid suuri numbreid, näiteks, et Sao Paulosse on siit 4601 km, aga momendil oli kõige olulisem jõuda päeva lõpuks Puerto Maldonadosse. Paarisada meetrit edasi oli politsei kontrollpost, kus küsiti lihtsalt, et kuhu minek ja seejärel sooviti head teed.


Veel mägist Peruud. Cusco on 3600 m kõrgusel, enne Brasiiliat on vaja minna veel kaks kilomeetrit kõrgemale.


Ja mõned lumised tipud kaugemal.






Interoceanica tõuseb järjest kuni 4725 meetri kõrguseni, ja siis algab ülipikk laskumine. Üleval on kohati lumi.


Keegi on üritanud vist lumememme teha.


Teisel pool on alguses paljad mäenõlvad, aga mida järkjest kaugemale ja madalamale, seda soojemaks läheb.


Puerto Maldonadosse jõuan paar tundi peale päikeseloojangut. Viimane paarsada kilomeetrit on tee kõrval vihmamets, ning temperatuur ja õhuniiskus on samuti vastav. Vist on 30, aga võib-olla ka rohkem. Sooje riideid ei lähe väga tõenäoliselt niipea vaja.

Järgmine päev on sõiduvaba, Puerto Maldonado lähedal asub Tambopata rahvuspark, kuhu pääseb ainult mööda jõge.

Rio Madre de Dios ja jõetransport turiste ootamas.


Momendil on siin kuivem periood, aga kaldal olevate jälgede järgi on näha, et jõetase on olnud ka mitmed meetrid kõrgem.













Ja edasi paadiga Sandovali järvele.


















Kaitsevärvi sisalik. Giid näitas meetri kauguselt, ja ikka ei hakanud esimese hooga silma, niivõrd sarnane puukoore värvile.



Tambopata kaitseala kaart. Päevane külastus sisaldab paadisõitu Puerto Maldonadost kaitsealani, seejärel kolmekilomeetrit jalutuskäiku läbi vihmametsa, siis on veel üks paadisõit, üle Sandovali järve, lõunasöök vastaskaldal ja seejärel tagasi. Ja muidugi taksosõit ööbimispaigast läbi linna sadamasse ja hiljem tagasi. Selline tore täiskomplekt, koos kohaliku toitlustamisega, omal peab olema kaasas ainult päikesekreem ja sääsetõrjevahend ja peaaegu terveks päevaks juua. Sest väljas on palav ja niiske.

Tagasi sõites on kaldal näha mõned alligaatorid, aga neid on vähe ja paadi lähenedes kaovad nad vette. Pildistamisest ei tule midagi välja.


Giid paadininas.


Järjekordne ööbimispaik – Anaconda Lodge pakub kämpinguvõimalust, st autos magamise võimalust. Autos on viisakalt öeldes soe. Peaaegu nagu värskelt väljalülitatud praeahjus. Esialgne mõte uksed-luugid-aknad lahti hoida läheb kiirest üle, kui silma hakkab paari meetri kaugusel puutüvel istub suuuuur ämblik, kes esialgu teeb nägu, et valge turist on täiesti ebahuvitav ja mittesöödav. Parem juba mitte riskida. Ma olen kuskilt lugenud, et siin on Amazonase piirkonnas on olemas mingid lihasööjad taimed, aga mõnikord on parem kõike mitte teada.




Ja uksed-aknad võiks üldse kogu aeg kinni hoida, sest muidu on ka neljajalgsed külalised platsis.






Puerto Maldonado uus sild üle Madre de Diosi jõe. Sild ehitati paar aastat tagasi, enne seda käis paam üle jõe. Siit on piirini üle 200 kilomeetri, kahel pool teed peaks olema võimas ja kirev vihmamets, täis elu, aga tegelikkus on teine.


Rohelise ja tiheda vihmametsa asemel on põlenud maa. Kuna tee oli siin ka varem, siis on mets jäänud järjest kaugemale ja kaugmale.

Keset põlenud lagendikke on mõned üksikud puud suutnud vastu pidada.




Vahepeal on rohelisemad kohad, ja siis on järgmine põlemine. Ja siis järgmine. Ja järgmine.



Ka siin on mõned puud suutnud inimkäte poolt süüdatud laastavale tulele vastu hakata. Miks seda kõike tehakse, on hoopis pikem teema, ja kuna sama protsess käib ka Brasiilias ja palju suuremas ulatuses, siis ma üritan sellest edaspidi veel juttu teha. Üks asi on sellest varem lugeda, aga hoopis teine lugu on kõike ise näha.


Inapari on piirilinn. ja siin saab Peruu selleks korraks otsa.


Piiril läheb kiiresti, passi tuleb tempel ja kõik. Aga auto ajutise sisseveo paberi äraandmisel lisandub pagasisse uus kogemus, ma saan siin paberile kinnituse, et olen on sõiduki riigist välja viinud. Teistes Lõuna-Ameerika riikides on lahkumisel lihtsalt paber ära võetud, ja kogu lugu. Autos olev kraam ei huvita kedagi, piisab, kui näitad käega, et auto asub näed seal teisel pool teed pirukaputka ees.

Täname külastamise eest. Corredor Vial Interoceanico Sur Peru-Brazil.

Pool Peruud jäi külastamata, aga mõnikord tuleb arvestada ka aastaaegadega, on regioone, mida on mõnedel aastaaegadel mõistlikum külastada. Ning praegu on septembri algus, ja paras aeg jälle Brasiiliasse tagasi tulla. Viisavabalt loodetavasti.


Rio Acre ja piirisild, teisel pool jõge on Brasiilia. Kohe kõrval on Boliivia.

Jätkub järgmises postituses.