BR-319, 6 päev, Manaus

14.09.2013,
939 päev,
Reisi algusest 104 223 km,
Päevateekond 253 km,


Hommikul on keegi tiivuline duširuumis, ja isegi püsib paigal, kuni käin vahepeal kaamerat toomas.

Praamil. Varahommikul saabub Humaita poolt kohalik Mitsubishi, ja jutu käigus selgub, et nad lahkusid Humaitast eile, ja on sõitnud öö otsa. 




Teisel pool jõge on teeolud kohati paremad, aga öine vihm on teinud oma töö. Tee on libedam. Võtan peale ühe kohaliku, kes soovib saada kuskile edasi. Siin väheasustatud piirkonnas peatutakse ka siis, kui keegi on koos autoga lihtsalt peatunud tee ääres, et üle küsida, kas kõik on ikka ok. Paaris kohas on pooleli sillaehitus, ja korraks tuleb sõita üle madalamal asuva puitsilla. Esimene ümbersõit läheb ilusasti.

Kuiva ilmaga oleks kõik ok, aga värskelt sadanud vihm on teinud mõnes kohas tee niivõrd libedaks, et buss ei taha eriti rooli kuulata. Sillast õnneks mööda ei sõida, aga teiselt poolt üles sõites jääb niigi olematu kiirus järjest väiksemaks, tagarattad käivad ringi, ja viimane moment jõuan külg ees ikkagi üles, nii et ka siin läheb hästi. 


Sisetunne ütleb, et enne järgmist ümbersõitu oleks õigem ketid välja otsida, aga rohkem neid ümbersõite ei ole.


Mõni lõik on jälle korralikum.


Seejärel on kellegi auto tee kõrval külili, peatume, aga siis selgub, et abi siin praegu ei vajata. Tee on muidu täiesti sirge, aga libeda mudaga kaetud.

Sõidan edasi, vist nii 20 km tunnis, teise käiguga, aga mingi moment hakkab sõiduk paremale kalduma ja hetk hiljem vajub parem külg mutta. See jama veel puudus. 


Bussist väljudes on selge, et järgmine tunnike on täis tegevust. Otsin välja köie, ja kuna kiire väljatõmbamine tagant konksust ei õnnestu, siis lähevad käiku ka alumiiniumist restid (sandplates - liivaplaadid ehk nüüd juba mudaplaadid).




Manause poolt saabub aeglaselt suurem veok, peatub peaaegu keset teed, ja hakkab siis samuti kraavi poole vajuma. Juhid toovad tee kõrvat oksi, ja saavad auto jälle kontrolli alla.


Ühisel jõul ja muidugi Landcruiseri abil saab bussi jälle keset teed. Sõidan veokist mööda, ja siis saab jälle edasi liikuda nii 10 kuni 15 km tunnikiirusega. Tagantjärgi tark olles võib ainult öelda, et liigne kiirus, mõnikord on ka 20 km tunnis liiga palju, kui tee on libe nagu jää.


Kohe järgneb värskete parandusjälgedega tee ja siis algab asfalt.


Manauseni on jäänud veel 114 km, kirjad on vaevalt loetavad.


Tee ääres on jälle tanklad.




Praam, mida enam ei kasutata, sest üle jõe on ehitatud sild.




Viimane 100 km on täiesti tavaline maantee tavalise liikusega, ehkki ka see osa teest kannab nimetust BR-319. Silt näitab Porto Velho suunas. Rodovia Fantasma, ehk siis Ghost Road läbi Amazoni vihmametsa jääb seljataha.   


We did it. Tehtud!


Enne Manausi on ees veel üks tunnine praamisõit ja üksjagu ootamist praamisabas.


Esimesele praamile me ei mahu, tunni aja pärast saabub uus, ja siis läheb veel millegipärast aega, enne kui autod saavad tagurpidi praamile sõita ja lõpuks selgubki, et me jõuame Manausi alles pimedas.




Öömaja, ehk siis kämpingu otsingud ei edene, sest korraks oleks vaja internetti kasutada, aga netti ei ole. Ei ole ühes tanklas ja ei ole ka järgmises. Ostan kohaliku Vivo kõnekaardi, sest kirjade järgi peaks selle abil saama ka netti, aga tegelikult pole sellest abi. Plaan B on otsida parkimisvõimalusega hostel, ja selgitada, et tuba pole vaja, kuna ööbimiseks on auto. Hosteli leiab, aga parkimine on ainult tänaval, ja kuna suvalise linnatänava ääres lahtiste ustega magada ei ole nagu tahtmist, ja kinniste ustega on bussis vist +40, siis otsing jätkub. Plaan C on magada suva tankla kõrbal, aga tanklates käib rõõmus ööelu, ja magamiseks peaks kõrvatroppe kasutama

Ka siin linnas peaks olema üks overlanderite ehk automatkajate peatuspaik, aga selle asukoht jäi varem üle vaatamata ja üles kirjutamata. Hostelis saame korraks kasutada internetti, ja siis leiame ka vajaliku aadressi, koht on 10 km kesklinnast. Parem ikka, kui mitte midagi. Ja veel näitab GPS ühte kämpingu sümbolit peaaegu kesklinnas, sadama lähedal.

Kohale sõites selgub, et siin pole mingit kämpingut ollagi. Ümbruskonnas ringi jalutamine üksnes kinnitab esialgset muljet. Aga paarsada meetrit eemal on tavaline tasuline parkimisplats, valvuriga, ja müüriga ümbritsetud, nii et selleks korraks on otsingud lõppenud ja magamiskoht jälle olemas. Ja linnas juba nälga ei jää, tänava äärest saab soodsalt igasugust värskelt vardas küpsetatud toitu osta.

939-s päev sai läbi.



Jätkub...