Manaus

15.09.2013 – 22.09.2013

Manause linna iseloomustavad hästi tema mitteametlikud nimetused läbi aegade: Heart of the Amazon, City of the Forest, Paris of the Jungle. 


Manause ajalooline tollimaja – Alfandega. Ei ole külastajatele avatud.

Kohe sadakond meetrit linna suunas on kellatorn – Clock Tower. “Little Big Ben”


Manause sadama silt.


Kuna maismaaühendus ülejäänud Brasiiliaga praktiliselt puudub (v.a. BR-319 maantee), siis veetakse treilereid suurte pargastega mööda jõge.

Sadama kõrval asub Gustav Eiffeli disainitud linnaturg, mida restaureeritakse juba pikemat aega. Tööd on nüüdseks peaaegu lõpukorral.

Tegelikult on ikka täitsa sürr linn, kõik kokku, kõik see asukoht keset vihmametsi, ja et on tuhandete kilomeetrite kaugusel teistest suurtest linnadest. Ning ligipääs kas lennukiga (4 tundi Sao Paulost!), või siis mööda jõge. Sest jõgi on niivõrd sügav, et siia pääsevad ka suured konteinerlaevad ja samuti kruiisilaevad. Ja muidugi need märgid kunagistest hiilgeaegadest, paljudest ilusatest hoonetest on alles ainult müürid.






Sadamalähedane piirkond, omamoodi kaos, aga kõik funktsioneerib, kaubandus töötab valgest pimedani ja natuke kauem ka, elekter tuleb mööda õhuliine. Elu käib.


Ponta Negra on uuem ja rikkam piirkond Rio Negro jõe ääres.




Tabloo järgi on FIFA 2014 alguseni 266 päeva, ja mängud toimuvad ka Manauses.


Iranduba sild.

Siin, 1600 kilomeetrit Amazonase suudmest asub esimene sild üle Rio Negro jõe. Mitte Amazonase. Täpsemalt öeldes, siin kohtuvad kaks suurt jõge, Rio Solimoes ja Rio Negro ning algab Amazonas.


Sild 3595 m pikkune, seda ehitati 4 aastat, ja avamisel viibis Brasiilia president Dilma Rouseff.






Manause kesklinna liiklus on täiesti ok, st tavaline Lõuna-Ameerika kaos, kus aktsepteeritakse teist liikujat. Ma pean silmas autoga liiklejat, jalakäijale üldjuhul teed ei anta, kui väga-väga harvad erandid välja arvata.


Pruunim vesi on Rio Solimosest ja tumedam on Rio Negro. “Meeting the Waters” on oluline turismiobjekt, ja sadamast ja sadama ümbrusest saab osta eraldi jõereisi. Teine variant on sõita veekord üle jõe autopraamiga, mis peaks olema jalakäijatele tasuta, aga praamil öeldi, et tulge kas autoga, või sõitke üle jõe kiirpaadiga. Manausi saabumisel jäid need erinevad värvid ju nägemata, sest kell 6 oli juba pime.

Mõlema jõe veed segunevad alles oma 6 km kaugemal, sest jõed voolavad erineva kiirusega ja nad on erineva temperatuuriga, Rio Solimose jõgi voolab 4-6 km/h ja temperatuur on 22 kraadi, ning Rio Negro kiirus on 2 km/h ja temperatuur on 28 kraadi.


Kiirpaat väljub siis, kui kõik kohad on täidetud, ja sõidab pritsmete lennates vist veerand tunniga teisele poole jõge.




Vastaskalda reisijate sadam.










Vahelduseks jälle mõned lõigud igapäevaolmest.


Tänu Sanderi kommentaarile (link ), sain lõpuks mobiilse interneti töökorda. Ostsin samuti TIM Brasil kõnekaardi tänavalt, ja kaubanduskeskuses olevas esinduses läks vist 10 minutit, et kaart registreerida ja kõneaeg osta ja korraks tuli passi ka näidata. Ja asi töötas, aeglaselt küll, aga töötas.

Öömajast nii ja naa. Paratamatult. Sest korralik turist saabub siia laeva või lennukiga, ja peatub üldjuhul varem broneeritud hotellis või hostelis. Üldjuhul. Igatahes esimese õhtu kämpingu otsimine lõppes täiesti edutult. Ja suurem osa teisest päevast kulus samuti kõigepealt otsingutele internetis, ja siis leitud aadresside külastamisele. Niipalju sai kohe selgeks, et klassikalist kämpingut siin ei ole. Karavanparki ka mitte (Brasiilias on olemas muidu Camping Club Brasil http://www.campingclube.com.br/, aga mitte siin piirkonnas). Ju siis ei tasu ära. Ning kesklinnas asuvate hostelite juures polnud samuti turvalist parkimisvõimalust. Ühe öö magab ju kuidagi tänava ääres ära, aga tore on, kui kuskil läheduses on nii tualett kui ka dušš, väljas on ikkagi pidevalt 30 kraadi sooja. Ja Manauses ei jõua ühe-kahe päevaga midagi vaadata.

Ja edasisne kava oli ka veidi lahtine, sest Sonjal ja Romanil oli plaanis sõita siit praamiga tagasi Peruusse, mis poleks mingi probleem ilma autota. Laevaga Manausest Iquitosesse ja siis edasi Pucallpasse. Aga autoga on asi hoopis teine. Ma olin varem kohanud ainult ühte reisijat, kes teadis kedagi, ja see keegi oli mõned aastad tagasi transportinud auto mööda jõge Pucallpast Manausi ja siis teise laevaga Porto Velhosse. Tüüpiline overland legend – keegi on kuulnud, et keegi sõitis. Ja Sonjal ja Romanil oli täpselt sama info samalt isikult. Ning et Manaus Pucallpa maksis 250 dollarit, auto ja reisija.

Mul olid omal teised plaanid, aga see variant tundus piisavalt lahe, et varasemaid plaane muuta. Ja ülemine pool Peruud ja Arequipa piirkond on niikuinii veel nägemata, nii et igal juhul tuleb Peruusse tagasi minna. Ning kliima on ka kuidagi põhjamaisele inimesele vastuvõetavam, enne olgu +5 kuni +10, kui üle 30-ne. Vanasõna ütleb ju ka, et pole olemas külma autot, on valesti valitud riietus. Alati on võimalus veel midagi selga panna. 

Ja lõpuks lahenes kõik olukord ülipositiivselt, otsingu käigus kohtusime “The Amazon Handbook” autori Clive Maguirega, http://www.amazonhandbook.com/. Tema raamat annab väga hea ülevaate Manause linna ja ümbruskonna vaatamisväärstest, ning seal on viited nii majutuskohtadele kui ka mööda Amazonase jõge ja mööda lisajõgesid sõitvate suuremate laevade sõidugraafikud.

Ja järgmine päev viis Clive meid oma paadiga jõeretkele. 


Paadiparkla. Ise pole vaja midagi muud teha, kui väravas öelda paadi  nimi, auto ära parkida, ja siis oodata.


Kuni paat välja otsitakse.


Suuremate sõidukite katusealused.


Jõetankla.










Kautšukimuuseum – ehk Rubber Plantation Museum. Siia pääseb ainult paadiga.




Muuseum on Humaita lähedal asuva kautšukifarmi Seringal Vila Paraiso rekonstruktsioon, nagu ta oli aastal 1912. Enamus sisustusest on originaalesemed. Siin on filmitud film Selva (2002) http://www.imdb.com/title/tt0210971/


















Kautšuk.






Toorkautšuki kogumine. NB! Ämber ei ole normaalmõõdus (10 liitrine), vaid on nii 10 cm kõrge.






Kaks paadisilda, parempoolne on kasutusel veel kõrgema veetaseme korral. Veetase kõigub sõltuvalt aastaajast kuni 10 meetrit.




Õhtune Rio Negro. 28 kraadine vesi tähendab, et siit püütud kala on peaaegu poolkeedetud.

Edasiste reisiplaanidega läks aga nii, et Roman ja Sonja (http://www.romson.ch/Romson/Go_with_the_flow.html) sõitsid hoopis Venezuela poole, nende praamireis Manaus-Pucallpa jäi mitmel põhjusel ära, sest siit oleks saanud auto viia kuni Tabatingani, st Brasiilia piirini, ja sõidu hind oleks olnud suurusjärgust 1000 USD auto eest, lisaks veel reisija. Ja siis oleks vaja sealt kuidagi edasi saada kõigepealt Iquitosesse ja siis Pucallpasse, ning nende hindade kohta ei osanud keegi midagi öelda.

Nii et korraks esilekerkinud variant “bussi ja pargasega ja kes teab millega veel mööda jõge Peruu poole” langes ära. Käiku läks esialgne Plaan A, ehk siis sõit edasi ülespoole Boa Vista suunas. Sest praegu on õige "vähem vihmane aastaaeg".

Aga sellest juba järgmises postituses.