Paso Vergara, 2 päev

28.12.2017 
1479 päev.
Teekond: Paso Vergara – Las Loicas – Bardas Blancas – Malargüe (211 km)
Reisi algusest 162 320 km.


Varahommikune ärkamine Tšiili piiripunktis.


Piiripunkti hoone on suhteliselt uus, siin on isegi suur röntgen, et reisijate pagasit läbi valgustada.  Keda aga ei ole, on reisijad ise. Vormistamine läheb päris kähku, kõigepealt tavaline tempel riigist väljumise kohta, ja siis saan templi auto ajutise sisseveo paberile, et nüüd on riigist ametlikult lahkutud. Seejärel tulevad piiripunkti töötajad üheskoos autot vaatama, ja küljeuksel olevat kaarti pildistama.


Tee läheb aga järjest ülesmäge.


Kõrval on aga mitmes kohas näha, kuidas kulges ammusel ajal Paso Vergara tee. Tunduvalt järsem, ja kitsam, pealegi on mitmed kohad jäänud varingute alla.


Veel üks tagasivaade alla juba läbitud teele


Ja edasi…


Järsemad tõusud, aga esimese käiguga saab ilusasti hakkama. Peabki hakkama saama, sest maksimaalne kõrgus on siin vaevalt 2500 meetrit. Põhjapoolsed ülesõidud on valdavalt üle 4500 meetri.


Veel sõitmist, ja ongi käes järjekordne piir. See tegelik piir, mis kulgeb Andides mööda Tšiili ja Argentina kõige kõrgemaid mäetippe.




Saja meetri kaugusel on järgmine "Tere Tulemast Argentinasse".




Rada on jäänud päris väikseks.



Vaated on avaramad. Argentina pool ongi üldiselt laugjam.


Vesisemad kohad…


Ja lumisemad kohad. Lumi on täiesti alles, mis sest, et väljas on üle 20 soojakraadi.




Lõpuks on tee kõrval Argentina piiripunkti silt. Ühtegi autot pole siiamaani vastu tulnud.


Piiripunkt on tunduvalt vanem, kui Tšiili oma. Piirivalvur vaatab põhjaikult passi, ja et kui kõvasti on pilt passi kleebitud, ja et kas on ikka õige pass. Ega siit väga palju Eesti passi omanike just läbi ei käi. Ja väga tõenäoliselt on valge Mazda esimene Eesti numbrimärgiga sõiduk, mis siin piiri ületab.

Arvutit laual ei ole, kaustikus alustatakse uut päeva, ja minu nimi on täna esimene. Seejärel tuleb tagant ruumist teine töötaja, ja täidab käsitsi auto sisseveo blanketi. Tähtajaks antakse seekord 6 kuud. Hetkel pole aga tähtaeg üldse oluline, sest niikuinii tuleb varsti veel korra üle mägede sõita, ja oluline on üldse iga etapi viimane piiriületus (siis on vaja saada maksimaalne lubatud, ehk 8 kuud).

Paarikümne minutiga on ametlik osa läbi, vaatame mitmekesi jälle autot ja kaarti, ning jätan neile mälestuseks sini-must-valged kleepsud.


Jälle üks avaram piirkond.


ja allamäge viiv tee


Siis algab üks lõputu treppisõidetud osa.


Tee kõrval on Rio Valenzula, millest hiljem ühineb Rio Grandega




Vahepeal on jälle vesisemad kohad


Tee läheb vähehaaval allamäge






Puhkepaus.






Vahepeal tuleb vastu esimene sõiduk, küljel on kiri "Gendarmeria", auto peab korraks kinni, ja küsib, et kas kõik on ok. 










Täieti õigusega võib öelda, et nende loodusvaadete pärast tasub siit üle sõita. Hiljem tuleb seljatagant tolmupilv, ja mööda sõidab seesama varem kohatud "Gendarmeria" auto. Rohkem kedagi liikumas ei ole.






Päev on ammu teises pooles, kui kruusatee saab otsa. Võib julgelt öelda, et 200 kilomeetrit oli peaaegu puutumatut loodust. 




Malargüe ja munitsipaalkämping. Varjuline, puhas ja muidu igati ok peatuspaik. Väike toidupood on kohe üle tee, ei vist uuesti üle kordama, et alati pärast piiriületust tuleb uuesti värsket söögikraami varuda.

Ka siin on varem oldud, 2015 aasta veebruaris. Kuna praegu on hooaeg, siis elu käib täie hooga, ja rahvast on päris palju. Vasakul on Argentina noored, ja parempoolsel autol on Kolumbia registreerimisnumber. Ja veel edasi on prantslased, keda kohtasin kuu alguses Buenos Aireses.

GPS-i jälg.



GPS-i profiil annab kasulikku infot, hommikul sai tõustud esimese 10 kilomeetri jooksul 1700 meetri pealt 2500 peale, ja siis algas pikk laskumine.

Kokkuvõttes oli üks väga ilusate vaadetega Andide ületus.