Tehniline - mootoriremont

5.12.2017-8.12.2017
1456-1459 päev.
Andean Roads kämping. Buenos Aires, Argentina.

See postitus on samuti täiesti tehniline jutt, mingeid ilusaid Lõuna-Ameerika loodusfotosid siin ei ole, ja midagi muud põnevat samuti ei toimu. Selline köögipoole jutt, mida võib-olla ei oleks vaja üldse siia lisada, aga see on samuti oluline osa autoreisist.    
   
Liigagi tihti juhtub nii, et midagi hakatakse parandama, või vahetama korralise hoolduse käigus, ja tulemuseks on hoopis suurem remont.



Alustaks natuke kaugemalt. 2012 aasta kevadel kohtusin Namiibias ühtede sakslastega, kes olid selleks ajaks olnud reisil vist 6-7 aastat. Ja õhtuse lõkkevestluse käigus läks jutt auto vastupidavusele ja jooksvale remondile, ning nemad olid aja jooksul võtnud omaks sellise seisukoha, et autot reisil korralikult ja kvaliteetselt remontida üldiselt ei saa. Ja pärast kuut aastat ringisõitmist viisid auto aastaks tagasi Saksamaale. Seal tehti siis kõik vajalikud hooldused-parandused-vahetused, ja pärast seda toimetasid nad auto jälle Namiibiasse, et reisi jätkata. Ja rääkisid loo ühest šveitslasest, kes samuti sõidab ringi mööda maailma, ja saadab nii iga 4 aasta pärast auto (Defenderi) konteineriga tagasi šveitsi, et vajalikke hooldustöid teha.

Tol ajal tundus kuidagi kummaline ja liiga kulukas lahendus olevat. Et kuidas ei saa teepeal remontida ja ehitada, peaks ju nagu saama. Teoreetiliselt peaks jah, aga reaalses maailmas ei taha õnnestuda. Nii nagu läksid omal poole aasta jooksul pooleks Keenias paigaldatud lisavedrud, LAVi jõudes oli vaja vahetada uuesti kõik vedrupuksid. Mootori väntvõlli tagumist simmerit vahetati LAVis kaks korda. Oleks ka kolm korda vahetatud, aga ma olin siis juba Namiibias ja ilma LAVi viisata.

Pretorias hakati vahetama tagarattalaagrit, seejärel pandi pooltelg vales järjekorras kokku, ja 10 km hiljem olin teeääres, ning rattalaagerist polnud suurt midagi enam alles. Hea, et töökotta tagasi jõudsin. Ja hea, et omal asja selgeks tegin, sest 2014 aastal märtsis Argentinas sai uuesti vaieldud teemal, et mis järjekorras ikka need laagrid ja seibid tagasi lähevad. Ja hea oli, et olin peaaegu iga detaili eemaldamisest foto teinud.

Ok. Tegelikult on vastav know-how ka siin kontinendil olemas, aga kõigepealt tuleb vastavad spetsialistid üles leida, ja teiseks, neil peab olema materiaalne huvitatus sõidukiga tegeleda.

Teoreetiliselt peaks piisava raha korral töötama lahendus, et viid auto Mazda esindusse, ja annad üle ukse võtmed ning tehtavate tööde nimekirja. Svaasimaal igatahes see lahendus ei toiminud. Sõitsin ametlikku esindusse, olin igaks juhuks kogu aeg kõrval, ööbisin sealsamas esinduses, aga ikkagi paigaldati niisugune hiinas valmistatud väntvõlli simmer, mis pidas vastu vaevalt 5000 km 

Käesolev mootoriremondi üheks algpõhjuseks oli 2015 aasta suvel Aricas ootamatult lahti tulnud õlifilter ja mootorist väljavoolanud õli. Pikalt õlita sõitmist ei olnud, õlirida auto taga oli nii 300 m, enne kui õlitule põlemist märkasin ja auto seisma jätsin. Aga pärast seda jama hakkas õlikulu vähehaaval suurenema, kuni lõpuks kulus liiter 100 km peale. Lisaks tekkis surve karterisse, ja kadus ära mootori jõud. Ülesmäge minek läks järjest vaevalisemaks.

Remondiprotseduuri edukaks läbiviimiseks oli aga vaja esiteks kompetentset remontijat, ja teiseks vajalikke varuosi. Maikuus tagasi autot hoiule tuues sain kokku leppida, et kämpingu kohalik mehaanik teeb ära mootoriremondi. Ja ma ise lubasin vajalikud osad eestist kaasa võtta. St põhilised osad, mida võib vaja minna. 


Mootoriremondiks vajalikud asjad. Metallist plokikaanetihendi ja poldid tõin siia juba 2015 aastal, et mine tea, millal järsku vaja läheb, ja otsi neid siis mööda mandrit taga.
Seekord olid kohvris kolvid ja rõngad, saaled, pihustiotsad, simmerid, ja veel nipet-näpet. All vasaku nurgas on täiesti korras ja varem kasutusel olnud kõrgsurvepump, mille võtsin juba startides igaks juhuks kaasa.  


Algus. Mehaaniku üks soov oli, et ma ei seisaks 24/7 tal selja taga. Ja ütles, et ta ise kutsub mind, kui on midagi olulist näidata. Kuna ta oli märtsis vahetanud mootoririhma, ja oli näha, et ta tundis seda marki masinaid, ning tegi korralikku tööd, siis ei hakanud ma teda töötegemisel häirima.


Kõrgsurvepumbad.


Plokikaas sai maha. Selgus, et kolmandal kolvil on nii 1-2mm lõtk.


Niisugune oli eelmise kolvirõnga lukuvahe.


Võrdlusena on üleval vana rõngas ja all uus rõngas.


Karteri põhi.


Kui kõik on lahti võetud, siis järgneb üks korralik mootoripesu survepesuriga.


Siit momendist algab uute osade paigaldamine


Plokikaas. Aastast 2009. Sõitnud u 260 tuh. (NB! käinud kolm korda Aafrikas.)


Uued kolvid ja rõngad.


Kokkupanek edeneb.


Väljas on aga ehtne Buenos Airese suvi. Põhjamaise eestlase jaoks on 30 liiga palju, 24 oleks päris paras.


Lõpusirgel.


Peamine probleemitekitaja – bypass oil filter. Õlifiltri kronstein käib kahe poldiga mootori külge. Juba 2011 aasta suvel loksusid poldid esimest korda lahti. Ja siis uuesti. Filter jäi seekord külge, aga ühe pesa keere oli rikutud. Ja 2015 loksus filter ise lahti, ning tekitas vajaduse ootamatu remondi järele.

Ma olin juba eestis mitmetest diisliga tegelevatest kohtadest uurinud, et kas selle filtri võiks üldse elimineerida, sest tavaline õlifilter on ju olemas, ja milleks niisugust ebakindlat konstruktsiooni üldse siia vaja on, aga konkreetset vastust ei saanud. Sest üldiselt on ta kasulik filter, sest teostab täiendavat filtreerimist ja on mõeldud ikkagi õli puhastamiseks. Ja teisest küljest on jama rohkem kui vaja, kui ta jälle lahti loksub,

Arutasime siis kohaliku mehaanikuga, ja jõudsime ühisele järeldusele, et “pole filtrit, pole probleemi”. Eks siis näeb. Kui ikka mingit asja küljes ei ole, siis ei saa see asi katki minna.




Keevituses rattaid maha keerates selgus, et ühel rattamutril on keere rikutud, ja teisel on keere niivõrd kulunud, et õigem on ka need välja vahetada.


Veel üks ootamatu külaline. Tundis ennast nagu kodus.


Ja ongi kõik selleks korraks. Hästi oluline töö sai valmis. Tegin kaks sajakilomeetrilist proovisõitu, et näha, kas kõik on korras. Tundus, et oli. Järgnevalt oli aega kolm päeva, et sõita üle Andide Tšiilisse, sest seekordse ajutise sisseveo tähtaeg hakkas otsa saama.

Aga Andide ületamisest ja Tšiilist juba järgmises postituses.